Riigikohtu helesinine unistus e‑hääletusest

Lähipäevil võiks saabuda selgus, mida Riigikohus mõtleb õigusest valimisi vaadelda, aga neile teatavasti üldse ei meeldi e‑hääletuse küsimusi arutada.

Viimati asjas 5-24-19 sain kõrgelt kohtult lausa vihakõne mõõtu süüdistuse, et oma kaebusega ma “kuritarvitavat kaebeõigust”, ehkki “kaebajat käsitati ekslikult mittehääletanuna” – justkui peaks e‑hääletus olemagi üks suur eksimuste rodu ja seetõttu polevat “kaebajal niisuguses olukorras õiguskaitsevajadust”!

Loodetavasti põhiseaduslik

Õiguskantslerid Allar Jõks ja Indrek Teder väljendasid nullindate alul omaaegsetele kriitikalainetele vastates lootust, et e‑hääletuse probleemid on siiski põhiseaduspäraselt lahendatavad. E‑hääletajate hulk ületas toona 20 protsendi piiri, mis tekitas õigustatud küsimuse, kas on endiselt tegu erandliku hääletusviisiga, mille puhul võivad olla õigustatud teatavad mööndused demokraatlike valimiste põhimõtete järgimisel.

See aeg on nüüdseks ammu läbi – viimastel Riigikogu valimistel kasutas jätkuvalt eksperimentaalset e‑hääletust väidetavalt 51 protsenti valijatest, tehes sellest mitte ainult üldise, vaid vähemasti episoodiliselt ka peamise hääletusviisi!

Ilmselt pole Riigikohtu soovimatus e‑hääletuse demokraatlike tagatiste küsimusi arutada siiski ainult poliitilise tellimuse tulemus. Võib arvata, et riigikohtunikud on vähemalt teatud piirini siiralt veendunud, et arvutid teevadki valimised lihtsamaks ja usaldusväärsemaks – sest kui see kehtib enamiku ülejäänud asjade kohta, siis miks ei peaks see kehtima ka valimiste kohta?

Kahjuks on selline naivistlik seisukoht vale ja riigikohtunike asjatundmatus ähvardab meile maksma minna demokraatia.

Arvutid muudavad rünnatavamaks

Kuigi arvutid on võimelised arvutama keerukates süsteemides valimistulemusi inimestest mõõtmatult tõhusamalt, on nende ülesehituse keerukuse tõttu samavõrra tõhusamad ka arvutile ligipääsu omavate isikute võimalused tulemusi manipuleerida.

Tavapärases olukorras usaldame arvuteid seetõttu, et meile on teada nii lähteandmed, sooritatavad tehted kui üldjoontes ka oodatavad tulemused – ja kui need ei paista klappivat, siis saame arvutust korrata. Sisuliselt tähendab see, et usaldame arvuteid, mis on meie kontrolli all ja mille sooritatav ülesanne on täpselt teada. Teiste kontrolli all olevaid arvuteid oleme valmis usaldama niivõrd, kui saame veenduda lähteandmete ja nende põhjal arvutatud tulemuse korrektsuses ning pöörduda kontrolliks arvuti omaniku poole, kui need ei klapi.

Arvutite kasutamisel valimisteks on meil sisuliselt olemas ainult tulemus, aga puudu kõik ülejäänu, millega võiksime usaldust tagada – arvutisüsteem pole meie kontrolli all, lähteandmed on hääle salajasuse tõttu kättesaamatud, sooritatud tehete endi korrektsuses veendumiseks vajalik ligipääs arvutisüsteemile puudub ja valimiste läbiviija koostöö asemel vaatlejatega hoopis eksitab avalikkust olemasolevate kontrollide osas.

Kuigi meie e‑hääletuse arendajad on juba 20 aastat rääkinud, kuidas võiks tagada ja vaatlejatele avada eri kontrolle, on lubatud kontrollidega igas mõttes alt mindud ja ilmselt pole võimalik praeguses süsteemis usalduse tagamiseks vajalikke kontrolle lisada isegi mitte teoreetiliselt.

Kohalikud e‑hääletuse jonnipunnid

Üldjoontes samasugustel põhjustel on valdkonna teadlaste ülemaailmne konsensus, et netihääletust ei ole tänapäeva tehnoloogia abil võimalik viia läbi kõigile demokraatlike valimiste nõuetele vastavalt:

“Demokraatia tugineb kodanike usaldusel valimiste vastu, võimalusele anda hääl takistusteta ning saada kontrollitav tõendus selle kohta, et valimised tõepoolest võitis võitja ja kaotas kaotaja. Kui netihääletuse kasutust laiendada, õõnestaks see meie demokraatia aluspõhimõtteid: salajasi ja usaldusväärseid valimisi, mis tagavad valijatele põhjendatud veendumuse, et nende hääled loeti kokku korrektselt.”

Seetõttu on iseäranis kummaline praeguse õiguskantsleri Ülle Madise ebateaduslik arvamus, et elektrooniline hääletus on tänapäeval igal juhul põhiseaduspärane:

“Kindlasti ei lähtu ma tööalastes küsimustes usust. Ja ei ole teile saladuseks, et ka elektroonilise hääletuse asjus olen ma väga kriitiline jälgija. Ma leian, et elektrooniline hääletus kui selline on kaasajal põhiseaduspärane, aga ma olen alati väga kriitiline selles suhtes, et ei kiputa ilmutama piisavat hoolsust, et ei tekiks vigu.”

Elektroonilise hääletusega ilmselt ongi kõik kõige paremas korras, kuni oleme valmis kriitikavabalt usaldama tulemusi arvutavaid arvuteid ja uskuma nende poolt kuvatud tulemust. Seda saab aga teha üksnes lähtudes naiivsest ettekujutusest, et arvutid ei eksi ega ole manipuleeritavad.

Ettekujutus, et arvutid teevad valimiste korralduse lihtsamaks ja usaldusväärsemaks, on vale, sest tegelikkus on vastupidine – arvutite kasutamine kasvatab riskide arvu plahvatuslikult ja muudab süsteemi tervikuna ebausaldusväärseks, kui me ei saa veenduda lähteandmete, nendega sooritatud tehete ja tulemuse vastavuses.

Naiivse arvutiusu ohtlikkus

Selle on tundnud ära kõik arenenud demokraatiad, mis on e‑hääletuse eksperimendid kas lõpetanud, seadnud neile ranged piirid või dubleerinud arvutitel antavad hääled kontrolliks ka paberil – ja seda jaoskondade kontrollitud keskkonnas. Probleem võib olla fundamentaalsem kui esmapilgul tundub, sest laiatarbearvutite puhul on praktikas peaaegu võimatu veenduda, et arvuti riistvaralised ja tarkvaralised komponendid teevad seda, mida me neilt ootame, ega ole tootja, komplekteerija või ettevalmistaja poolt mingis etapis kompromiteeritud.

Probleemiks võivad olla isegi väliselt nii lihtsana paistvad asjad nagu arvutites kasutatavad kaablid. Ses mõttes pole valimiste läbiviimisel kasutatavad arvutid arvestataval määral isegi mitte valimiste läbiviija enese kontrolli all – ja sellised probleemid on spetsiifilised arvutitele ega eksisteeri pabersedelite kasutamisel jaoskondades!

Ma ei kahtle Riigikohtu leidlikkuses vabanduste otsimisel oma töö tegemata jätmiseks, kuid naiivse ja ebateadusliku usu kultiveerimine arvutite kasutamisse valimistel on vastutustundetu – ja kui see on teadlik, on see ilmselt lisaks ka kuritegelik. Oma kaebusega pakun Riigikohtule veel ühe võimaluse unenäost virgumiseks ja meeleparanduseks – eks näis kas nad seda ka kuidagi kasutada mõistavad!

Blogipostituse algse versiooni avaldasin 17. märtsi 2025 hommikul Facebooki kommentaarina pealkirjaga “Riigikohtu unenägu e‑hääletusest”, milles püüdsin lihtsurelikule arusaadavas keeles lahti seletada, mis on Riigikohtu otsustamatusega seoses kaalul. Ma tõepoolest ei pea usutavaks, et Riigikohus tervikuna lihtsalt lähtub poliitilisest tellimusest ning on võtnud oma põhiseaduslikkuse järelevalve ülesande asemel riigi kõrgeima startupinõustaja rolli, milles poleks ju oldud samuti kuigi edukad.