Räpina gängsteri ja kaasosaliste hävitustöö Tartu Keskpargis tuleb peatada

Tartu Keskpargis võeti teisipäeval maha 14 pärna ja hobukastan, mis dendroloogi hinnangul olid “elukaare esimeses kolmandikus, elujõulised ning valdavalt väärtuslikud ja olulised”. Kokku plaanitakse pargi 183 puust-põõsast maha võtta 97, st hävitatakse 53% täies elujõus pagipuistust linna absoluutses südames.

Asendusistutuse korda Tartul pole ega määratleta seda ka detailplaneeringus või ehitusprojektis. Elujõulised laialehelised pärnad tuleks võrdväärse loodushüve pakkumiseks asendada igaüks 5-10 istikuga, st Keskpargi hävitamise korvaks ainult linnakeskusse ühe terve noore metsa istutamine.

Urmas Klaasi juudaseeklid

Mahavõtmine oli isegi metsaraie kohta robustne, igasuguse delikaatsuseta langetati seal 3-4 inimpõlve üle elanud pärnad paarikümne minutiga lihtsalt risuna üksteise otsa, neid langetamise järel isegi laasimata. Puud langetati pesitsusrahu eelõhtul 14. aprillil kl 14:20 ja õiguskaitse tühistamise järel 13. aprillil tööpäeva lõpus kl 18:04. Selleks forsseeritud hävitustööks valitud saatusliku teisipäeva koidikul salgas linnapea Urmas Klaas puude kiiruga raiumise plaani, sj tema kolleegid otsesõnu valetasid, et raiumiseks sel päeval küll ei lähe:

Roheroima saatuslikul hommikul otsustasin minna portjeeks kl 8:30 algava linnavalitsuse istungi ukseavasse. Küsisin esimeste seas saabunud Urmas Klaasilt ühe küsimuse: “Kas täna läheb raiumiseks?”

Kl 9 paiku selgus, et raieloaga puudel on veel vähemalt üks asustatud linnupesa.

Kl 10 ajal käisime sellest teavitamas keskkonnaametit, kust lubati saata pesitsemist dokumenteerima oma inimesed. Kohe ei saanud, spetsialistid olid parajasti väljas. Keskkonnaameti avaleht reklaamis samal ajal pesitsusrahu algust.

Kl 13 paiku sain teate, et linn on tõstukid kohale vedanud, juba lõigatakse põõsaid ja kohe läheb raiumiseks.

Hävitustöö tunnistajaks olnud möödakäijad imestasid, et kuidas nii – pesitsusrahu eelõhtul ja kas mitte ei andnud kohus puudele 30 päevaks esialgset õiguskaitset?

Isegi keskkonnaametis ei teatud, et õiguskaitse eemaldati salakavalalt eelmise tööpäeva lõpus kl 18:03.

See oli tundide mäng ja linna mootorsaag jõudiski roheroima toime panna enne keskkonnaameti inspektorite saabumist.

Arusaadav, et Urmas Klaasil hakkas hommikul häbi ja ta ei suutnud tunnistada, et hakkab juba paari-kolme tunni pärast juudaseeklite eest elujõus pärnasid hävitama – kogu see susserdamine õiguskaitsega, avalikkuse eksitamine ja laua alt mäng keskkonnaametiga oligi häbiväärne!

Selle asemel ütles ta, et teema pole istungi päevakorras.

Tuvastasin juba 12. aprillil pärast linna taotlust tühistada MTÜ Päästame Tartu Keskpargi saavutatud esialgne õiguskaitse põgusa kaugvaatluse teel pargipuude otsas vähemalt ühe aktiivse pesitsuse, millest teavitasin keskkonnaametit. Raiumise päeva hommikul tuvastasin veel vähemalt ühe ja käisime seejärel kolleegiga keskkonnaameti Tartu kontoris, kust lubati saata pesitsusi dokumenteerima oma inspektorid. Seda tegema nad aga ei jõudnudki, sest tundub, et linn oli suhelnud keskkonnaametiga üle Tartu kontori peade.

Juba mõne tunni pärast ja loetud tunnid enne ametliku pesitsusrahu algust puid pargis vastupidiselt linnapea ja linnaametlike kinnitustele juba langetati.

Moraalsed värdjad roheroimari teenistuses

Ilmselt just pesitsuste tuvastamisega raielangi peitmiseks paigaldatud piirdeaial kõõludes suutsimegi hoida ära algselt 20 raieloaga puust ühe pärna, ühe ebatsuuga ja kolme kuuse, st 5 suure puu mahavõtmise. Lisaks raieloas märgitule võeti aga maha 5-6 sireli- ja lumimarjapõõsast. Seega teostati teisipäevase salaraiega umbes 20% plaanitavast hävitustööst.

Informeerisin saemeest ettevõttest Roheline Ruum OÜ, et tema tegevus on vastuolus looduskaitseseadusega ja et ta hävitab oma mõrvarelvaga puid, mille kohta on lõpetamata kohtuvaidlus, aga ta vaatas mind muigega, et mis sa linnamees puudest tead. Ütlesin vahetult enne langetama asumist, et nüüd on paras aeg teha lõunapaus, aga külm tapakirg paistis mehes möllavat, sest ta ei pidanud millekski ka mu ettepanekut, et teen talle ja tema kolleegile restoranis lõuna välja. Ta meenutas koonduslaagri vangivalvurit, kes on endale sisendanud, et teeb lihtsalt oma tööd. Esimest korda märkas ta mu kohalolu, kui oli sarimõrvarina vähem poole tunniga langetanud 11 pärna ja ühe hobukastani, mis olid seal üle elanud 4 inimpõlve. Kui ta valmistus minema viimase pärna kallale allees, mille langetamist pidi toestama köiega, vaatas ta korraks mu poole inimese pilguga, kellele jõuab lõpuks pärale, et ta on tööriistaks millelegi, mis seda kummalist linnainimest pöördumatult kahjustab.

Linna salatsemise tõttu polnud inimestel võimalik endale armsaks saanud puudega hüvasti jätta ja kui pärast hävitustööd läks seda piirdeaia taha tegema linna hariduskomisjoni endine liige, siis kutsuti talle ilma igasuguse pieteeditunde ja eelneva hoiatuseta politsei. Looduskaitselises mõttes kuriteopaigalt toimetati leinaja minema, sest ta olla rikkunud korrakaitseseaduse §55 lg8 keeldu “viibida ilma omaniku või valdaja loata asjakohaselt tähistatud varisemisohtlikus või muus ohutuse tagamiseks piiratud kohas”.

On selge, et Urmas Klaas pärast neid sündmusi enam Tartusse oodatud pole – nimetasin küll teda ülal arusaadavuse mõttes “linnapeaks”, aga seda tiitlit see Räpina gängster ei vääri ja linnapea sildiga kabinetti on ta end sättinud pettuse teel. Aga Tartu linnalooduse hävitamisel on ka kaasvastutajad nii lihtsate linnaelanike kui keskkonnakaitsjate seas. Tahaksingi praegu üheskoos selgusele jõuda, kuidas suhtuda nendesse metsakaitsjatesse, kes on Tartu hävitustööle oma rohepesu maiguliste uurimistööde või kampaaniatega kaasa aidanud.

Kõige suurem linna hävitustöö toetaja on ilmselt Urmas Klaasi endine erakonnakaaslane Aveliina Helm, kes koos kolleegidega koostas roheuuringu, mille järeldus oli, et Keskpargi hoonestamine pöördumatu keskkonnakahju asemel loovat Barclay pargi ja Emajõe rohekordideori vahele päästva rohejõe. Kuulsuste edetabelis väärivad märkimist veel Tõnis Arjus, Karin Bachmann ja Mart Hiob, kes on teinud sarnases skaalas pingutusi, et oma oletatava erialateadmise vastaselt toota linna jaoks rohepesu maigulisi hinnanguid, kuidas elujõus pargi raiumine on tegelikult ikkagi suur loodushoid.

Satanistliku riituse tunnused

Regiooni linnade võrdlevas statistikas on Tartu linnaloodus ainsana punases, looduslikke alasid on 2000. aastate algusest peale hõivatud tehislikega keskmiselt 1% aastas ja Tartu pole siiani koostanud 1999. aastal kohustuseks võetud rohelalade teemaplaneeringut. See on võimaldanud linnavõimul tuua rohelust karistamatult ohviks ehitussurvele.

Linnakeskuses on rohealade kahimine küll mõnevõrra pidurdunud, aga nt Ülejõe pargist ohverdati kümnekonna aasŧa eest informaatikutele Delta ehitamiseks 4% pargist. Nüüdne plaan ohverdada 50% täies elujõus pargist joonib alla viimastel kümnenditel linnaservas hoogustunud loodusalade hävitamise ja on selle võimas ja sümboli tähendusega lõppmäng linna absoluutses südames. Sõjahaava peale kasvanud pühapaiga hävitamine pole lihtsalt keskkonnakuritegu kliimakriisi sajandil, vaid selle ohverduse mastaap ja jõhkrus annavad sellele satanistliku riituse tunnused.

Isegi kui riitusse kaasatud jõud ja nende jõhkrus on ehmatavad, ei tähenda see, et ei saaks või tuleks sekkuda. Üks takistus sellele näib olevat paljude keskonnakaitsest huvitatute ettekujutus, et linnaloodus justkui polegi päris loodus ega vääri kaitset. Esiteks on see rumal allumine poliitvõitluses tüüpiliselt kasutatavale lõhestamistaktikale, millega luuakse võltsdilemma, et tuleb igal juhul valida linnalooduse ja n-ö päris metsa kaitsemise vahel, sest kahte head asja korraga ei saa.

Ühtlasi ajab see omavahel tülli keskkonnakaitsjad, Tartu kontekstis konkreetselt ERLi, ELFi ja ELKSi Tartu osakonna.

Aga veelgi rumalam on arvata, et satanistlik riitus 97 täies elujõus puu ja põõsa karistamatuks hävitamiseks 100 000 linnaelaniku silme all linna kõige nähtavamas kohas ei avalda mõju suhtumisele puude hävitamisse metsas. Mis kasu on metsameeleavaldustest, kui väidetavad metsakaitsjad vaatavad vaikides pealt, kiidavad takka või lausa aktiivselt osalevad kampaaniates, mille siht ja meetod on muuta inimesi tuimaks looduse hävitamise suhtes?

On hilja hakata kaitsma loodust siis, kui kopad ja saed jõuavad minu või sinu õuele. Kui looduskaitses ei olda solidaarsed algusest peale ja läbivalt kogu aeg, siis pole enam kedagi appi tulemas, kui mootorsaed hakkavad laulma just sinu õuel või kodumetsas.

Tartu kliimakavas on ilusti deklareeritud, et “tuleb iga üksikut puud Tartus väärtustada”. Aga kui see väärtustamine seisneb Keskpargi 97 puu ja põõsa sisestamises globaalsesse kliimakalkulaatorisse ja järeldamises, et üksnes nende säilitamine planeeti ei päästa, siis me ei tegele mitte looduskaitse, vaid kliimaindulgentside müügiga. Päris looduskaitse algab igaühe vahetust ümbrusest ja kui sellest ei saa aru isegi keskkonnakaitsjad, siis me ilmselt ei vääri ka metsasid ega elukõlbulikku planeeti.

Tegu on arhiveeritud postitustega Zuckerbergi võrgustikku 15. aprillil ja 18. aprillil 2026, milles püüan selgusele jõuda, mida teha Räpina gängsteri ja tema kaasosaliste poolt ära narritud Tartu Keskpargiga. Roheroima teisipäeval läks kaduma ka minu teenekas poster kirjaga “Parki ei ehitata”, mis olevat kaasa võetud pärast linnavalitsuse istungit. Palusin linnavalitsusel hoiule võetud vara tagastada – kui saangi oma plakati imekombel tagasi, ei saa mulle kui Keskpargi püsikliendile tagastada hävitatud elujõus puid.