Vabadus number neli

Kuna Stallman astus rohkem kui aasta eest tagasi ja nüüd on astunud tagasi astumisest uuesti tagasi, on see edasi-tagasi astumine on tekitanud üpris mõistetava hukkamõistulaviini. Kuna allakirjutanute seas on mh mullegi isiklikult tuttavaid aktiviste, programmeerijad jm asjaosalisi eri infovabaduse liikumiste juurest, siis üllitan omalt poolt selgitava kaitsekõne.

Minu arvates vaba tarkvara liikumisega kaasneb teatud vastutus vabaduse eest üldiselt ja minu jaoks on Stallman olnud sümboli staatuses vabaduse mõiste tõsiselt võtmisel ja just oma kompromissituses seda tehes. Tal on olnud õigus lugematus hulgas asjades, eriti mis puudutab vabade ökosüsteemide edu pikas perspektiivis ja suletud süsteemide ennasthävitavust ka olukorras, kus neid kureerivad tugevad ärihuvid või terved riigid.

Stallmani talumatu tõsidus

Oma võitlustes on Stallman olnud kohati tragikoomiline, veider huumor on olnud selle vabaduseiha paratamatu osa, mh poleks ilma selleta see ilmselt olnud võimalik. Selles mõttes tunnustan Stallmani, tema moraalset karakterit ja iseäranis võitlusmoraali vastupidiste väidete mitte kuulda võtmisel ning endale kindlaks jäämisel mistahes vahenditega. See nõuab minu meelest teatud hullumeelset enesekindlust ja ülejäänud paha maailma ignoreerimist, elamist oma ideaalide maailmas.

Liigne sulgumine oma ideaalsetesse põhimõtetesse ja isiklikesse toimetulekumehhanismidesse võib teha tähelepanematuks teiste inimeste tegelike vajaduste suhtes. Vaba tarkvara liikumine pole ainult litsentsid ja lähtekood, vaid on ka inimesed, kes koodi kirjutavad, testivad, dokumenteerivad, kasutavad, pakendavad, arutavad konverentsidel, häkatonidel jne.

Inimesed tahavad vaba tarkvara kompromissitu vabaduse liikumises olla ka isiklikult vabad, mitte ainult koodi passiivset kasutajad selle allalaadimise ja jooksutamise mõttes, vaid kogukonda panustamise mõttes (olgu siis koodi, vearaportite vm “committimise” mõttes, aga ka laiemalt kogukonna või kogukondade lihtliikme ja moraalse toetajana). Kui on mõned kasutajarühmad, nt alaealised, naised, aga ka nt seksuaalvähemused, kes on sellest tegevusest välistatud või peavad panustamisel taluma alandust vm ebaõiglast survet, siis see suleb vaba tarkvara liikumist nende rühmade eest – ja teeb selle seetõttu vähem vabaks.

Selles mõttes on tegemist vaba tarkvara litsentside juures puuduva vabaduse nr 4 tähendusega, st võimalus panustada nii, et sinu juhuslikud eripärad ei too kaasa erikohtlemist kogukonna poolt või ebamugavusi, mis kordudes või oma halvemates vormides viivad selleni, et tunned, kuidas vaba tarkvara liikumisse panustades sa mitte ei anna kogukonnale, et saada sealt tagasi, vaid et kogukond kasutab sind ära – mis on see lüpsmise tunne, mida me tunneme tüüpiliselt suletud lähtekoodiga tarkvara ökosüseemis.

See on ometi see algne probleem, mida vaba tarkvara liikumine pidi lahendama – ja loodetavasti jätkuvalt lahendab!

Bugfix legacy ätile

Olen veendunud, et Stallmani motiivid on olnud algusest peale head, aga tema enda kogemus pärineb ajast, kus isikuvabadusest mõteldi veel veidi teisiti ja robustse vabaduse koodi muuta kättevõitlemine oli juba väga suur asi. Vaba tarkvara liikumine on saavutanud nii palju ja jõudnud nii kaugele, et koos teiste vabade taristu ja/või ökosüsteemide liikumistega pole küsimus ainult robustses kättevõitlemises, vaid kättevõidetu hoidmises.

See tähendab, aga veidi teistsugust suhtumist kogukonda kui Stallmani vastuvaidlemist mitte salliv sõjapealiku toon, kohati naljatav ja kohati tõsine, ja vaikiv eeldus, et temaga suhtlemiseks tuleb maailmaga suhestuda tema viisil – või sind pole olemas. Selline suhtumine või suhtlemine liikumise juhtfiguurina, kellele justkui on kõik lubatud, ja mitte märgata, et vastuvaidlemist mitte sallivalt mõnda endale harjunud positsiooni kaitstes või seda lihtsalt viljeldes võid endale märkamatult sõita mingist rühmast kogukonnas üle nii, et neil pole võimalik enam liikumisse panustada.

See võib ka tähendada, et Stallmani pelk kohalolek kogukonnas võib olla ahistav nende jaoks, kellest ta on kunagi oma seisukohtade või tegudega hoolimatult üle sõitnud. Need asjad ajaga lihtsalt kuhjuvad ja lõpuks on kuhi piisavalt suur.

Ükski kood ega inimene pole täiuslik ja tagasivaatavalt võib ütelda, et Stallman pole erand. Õnneks on vaba tarkvara liikumise sisu see, et lähtekood on kõigile avatud ja saab teha parandusi. Kas oleme valmis lubama Stallmanil parandada oma bugid ja säilitada sellega liikumise ajaloolise auesimehe koha?

Väljatulemine liikumise kokkujooksmisest

Ma arvan, et oli viga lasta Stallman igasuguse sissejuhatuseta LibrePlanet 2021 lavale ja loota, et küllap on inimesed lihtsalt rahunenud. Selle tulemus oli täpselt vastupidine ja põhjusega. Raske ütelda, kas ta lootis ise asjad niimoodi korraldada või see oli tiimiotsus, aga sõltumata selle rongiõnnetuse põhjustest käib Stallmani patukahetsus ilmselt ühtviisi tema enda kui tiimi kohta:

Mõned on kirjeldanud mind “toonipimedana” ja see on õiglane. Minu suutmatusega mõista sotsiaalseid vihjeid kipub see juhtuma. /—/ Olen õppinud midagi selle kohta, kuidas olla kena inimestega, kes on kannatanud. Tulevikus aitab see mul olla kena inimestega muudeski olukordades ja see on, mida loodan teha.

Minu meelest on see õige asi, mida ütelda, ja minu arvates võiks vaba tarkvara kogukond ülejäänud poliitilise tühistamise praktikatest hälbivalt lubada heauskseid bugfixe. Stallman paistab olevat oma järeldused teinud ja et järeldused on teinud ka FSF, see paistab vastuvõetud eetikakoodeksist, mis rakendub edaspidi sihtasutuse juhatuse liikmetele ja väljendab valmisolekut muuta FSF juhtimisstiil kriitikute nõuetele vastavaks:

Juhatuse liikmed ei võta ette ega lase sündida diskrimineerival või ahistaval käitumisel töötajate, liikmete, ametnike, juhtide, varustajate, lepingupartnerite jt suhtes organisatsiooni mistahes tegevuste raames. Juhatus tõlgendab neid kriteeriume mõistlikkuse piires.

See tundub aus. Ma saan aru, et “mõistlikkuse piires” võib kõlada valvekritiikutele nagu kohustuste võtmisest loobumine, aga tegelikult näitab see, et neid kavatsetakse just nimelt praktiliselt rakendada. On selge, et sellised praktilised moraaliküsimused vajavad alati konkreetse olukorra sisulist hindamist – see on märk valmisolekust seda teha.

Ka võtab koodeks väga jõuliselt arvesse etteheited Stallmani sõjapealiku-stiilile töötajatega suhtlemisel, mis hõlmanut meetodeid alates lihtsalt taktitust kriitikast kuni katseteni survestada töötajaid lahkuma.

Minu meelest väärib Stallman igavest tunnustust oma rolli eest vaba tarkvara liikumises, tema karakteris ja motiivides pole endiselt põhjust kahelda, ajalugu pole põhjust ümber hinnata. Tegu on tõepoolest eelmise põlvkonna versiooniga, mis enam hästi ei ühildu, mida võib varsti ehk jooksutada retroõhtul emulaatoris ja hariduslikul eesmärgil debugida, aga mida me ei taha tüüpiliselt panna jooksma elutähtsa taristu serverisse või kriitilisele kohale ühingu juhatusse.

Saan aru, et Stallman on jätnud oma valgustatud imperaatori feature‘iga hüvasti. See ei tulnud ilma skandaalita, aga ma arvan, et see samm ise oli täiesti tõsine – pole põhjust arvata, et ta võtaks seda vähem naeruväärse tõsidusega kui muid küsimusi, mille tõsiseltvõtmise eest me talle tänulikud oleme. Kui ta pole enam sõjapealiku rollis, siis mis roll talle jääb – äkki suudab uus ja pehmem Stallman maskotina teistele legacy ättidele veel eeskujukski olla?

See jutt oli algselt postitus Pingviini foorumisse. Foto “Richard Stallman in Moscow” (2019) autor on DonSimon ning see on avaldatud CC BY omistuslitsentsi alusel.