Tarkvaratõlke juhendite kalibreerimine

Olen pikemat aega virisenud, et vabatarkvara projektides tõlkimiseks puuduvad korralikud juhendid, aga endal pole ka aega olnud midagi toekat kokku kirjutada, väikese karkassi alguseks siiski kirja panin…

Selle asemel aga paar sõna parimast olemasolevast juhendist. KDE stiilijuhendiga on niisugune lugu, et seda enamasti viidatakse kui mingit alusdokumenti, mida tuleb järgida. Minu meelest on see hea juhis ja olnud abiks paljude tõlgete paremaksmuutmisel. Samas ei tähenda see, et selles juhises kõik seisukohad puhas kuld oleks – ja mõned neist on andnud alust ka liialdavateks veidrusteks.

“Eestikeelne KDE ei karju kasutaja peale - so. ei anna veateateid läbivalt suurte tähtedega ega pane ka hüüumärke lausete lõppu.”

Hüüumärkide vältimine on minu arvates kassikuld. EKKR ütleb selgelt, et hüüumärk pannakse “hoiatuse või käsu olulise sõna järele” ja “hüüd-, käsk- ja soovlause järele”. Mitte poole sõnagagi ei mainita karjumist. Hüüumärkide vältimine on arvatavasti anglitsism ja laenatud inglise keele kirjutamistavadest, kus hüüumärki kasutatakse tõesti vähematel juhtudel ja see on reserveeritud tõelistele hüüatustele. Hüüumärkide ärajätmine lausetest à la “Palun, veendu, et oled kõik muudatused salvestanud!” või “Ettevaatust! Väljudes kõik muudatused unustatakse.” või “Palun, võta ühendust saidi omanikuga!” on keelereeglite vastane. Selliseid lauseid esineb aga tarkvaratõlgetes päris palju.

Kuigi hüüumärgid pole küll komade ja punktidega võrreldavalt kriitilised interpuktuatsioonivahendid, siiski on ortograafia omatahtsi reformimine hüüumärgi osas võrreldav sellega, kui jätta ära küsimärgid küsilausete lõpust. Kui lõõpida, siis võiks ju olla juhises ka väide, et “Eestikeelne KDE ei punnita silmi, so ei pane küsivate lausete lõppu küsikrõnkse.” Kui tõsiselt me seda võtaksime?

“KDE ei räägi endast esimeses isikus. Kui võimalik, kasutab arvuti oma tegemiste kirjeldamisel tegevusnimesid jms.”

Üldiselt on see aktsepteeritav seisukoht, et arvutit ei peaks üleliia isikustama, aga samas on see suhteliselt maitse asi. Ka mulle tunduks veider, kui arvuti oma “mina” kogu aeg rõhutaks, nt alustaks iga endakohast ütlust sõnaga “mina”… Nt “Ma püüan praegu tekstitoimetajat avada.” või “Ma ühendasin end Internetiga.” Samas ei leia ma, et seda arusaama peaks niimoodi võtma, et arvuti ei tohi kunagi oma tegevuste kirjeldamisel kasutada ainsuse esimest pööret.

Kui võtta kohe stiilijuhendist esimene näide, siis pole tegelikult selge, miks peaks eelistama vormi “Faili avamine pole võimalik” vormile “Ei saa faili avada”. Esimene on tavalise stiiliõpetuse järgi nominaalimisega liialdav kantseliit ja teine on see viis, kuidas normaalne inimene end väljendab. Kas “Ei saa faili avada” liialdab isikustamisega? Ei. Tegelikult on see vaid näiliselt esimese isiku lause, tegelikult on isik lausest välja jäetud ja kasutatud abstraktset da-tegevusnime. Täpselt nagu stiilijuhend soovitab (“kasutab oma tegemiste kirjeldamisel tegevusnimesid”).

See, et stiilijuhend kohe esimeses näites omaenda printsiipide vastu eksib, on mõtlemapanev. Kas see isikustamise vältimise printsiip pole samasugune liialdus nagu hüüumärgi vältimine? Ma tunnistan seda, et arvuti isikustamine on problemaatiline, kuna tegemist peaks olema tööriistaga. Samas leian ma, et pole vaja ulmefilmidest nähtud stsenaariume kartes arvutit tuima järjekindlusega suruda vaikiva tööriista rolli. Arvutiga on ammu juba võimalik suhelda nii kirjalikult kui ka suuliselt ja raske on kujutleda suulist suhtlust normaalsena või üldse võimalikuna, kui arvutil on keelatud rääkida esimeses pöördes. Kui arvuti täidab sisuliselt valikuid pakkuva ja kasutajat nõustava agendi rolli, siis peab tal olema võimalus ka end kohaselt väljendada ega ei pea talle kantseliiti peale suruma.

Isikustamise vältimise printsiibi asemel tuleks võtta aluseks asjaliku tooni kasutamise printsiip, mis katab ka äärmuslikumad isikustamise juhud, aga samas lubab isikustada puhkudel, kus selleks on vajadus.

Minu meelest võiks ainsuse esimest pööret ja “minatamist” vältida ühekordsete tavatoimingute puhul ja võtta teateid à la “210 faili kopeeritud.” kui silte, mida arvuti kasutajale näitab. Kui aga on tegemist pikema protsessiga, nt millegi paigaldamine, kompileerimine, mingi nõustamisega tegevus (tegutseb “viisard”, olgu muld talle kerge!), kus arvuti sooritab mingit keerulisemat ülesannet, siis võib arvuti oma edusamme/tagasilööke/küsimusi esitada vabalt esimeses isikus. Sest selle tegevuse ajaks on ta protsessi jaoks vastutav isik ja need asjad, mida ta sel ajal väljendab, on loomulik ütelda välja just niimoodi, esimeses isikus. Minu arvates võib isikustamise lubatavust laiendada ka nt alglaadimisele, sh nii opsüsteemi kui rakenduste.

“KDE töölaua keskkond sinatab kasutajat.”

Kuigi see on auväärses stiilijuhendis selgelt välja öeldud, siiski on mõned tõlkijad eelnevas käsitletud isikustamise vältimise teesi veelgi edasi arendanud ja leiavad enda pooldatava stiilijuhendiga märkamatult vastuollu minnes, et tuleb vältida ka kasutaja poole pöördumist ainsuse teises pöördes. Nt pole soovitav midagi sellist “Sait püüab pääseda ligi sinu ID-kaardile. Kas sa oled nõus seda lubama?” Ainuse teine pööre soovitatakse samuti asendada infinitiivide või tegevusnimedega (“Veebileht püüab kasutada ID-kaarti. Kas see on lubatav?"). Kõige ekstreemsemal juhul aga soovitatakse lausest sõna “sina” lihtsalt ära jätta, et arvuti mingil juhul kasutajaga mingit isiklikku kontakti ei saaks luua.

Selle kohta niipalju, et ma olen jätkuvalt nõus, et arvuti võiks kasutada asjalikku tooni. See tähedab, et pigem rääkida faktidest kui oma tegevustest. Tõesti on parem öelda, et “Faile ei olnud võimalik kopeerida.” kui et “Ma ei saanud sinu auväärsete failide kopeerimisega hakkama.” Kasutajat huvitab tulemus ja mitte arvuti hinnang oma tegevuse edukusele või suhtumine kasutaja isikusse. Arvuti ei peaks püüdma kasutajat ümmardada ega olema emotsionaalne. Samas on hulk olukordi, kus arvuti annab teada asjadest, mis puudutavad tõesti kasutaja isikut, või küsib kasutajalt nende kohta kinnitust. Hea näide on ID-kaart. Eelmise lõigu näitelause on seega minu meelest õige sõnastada just isiklikult kasutaja poole pöördudes, nagu üldiselt soovitab teenekas KDE stiilijuhend.

Põhjendan. ID-kaart on kasutaja identiteedi seaduslik kandja digimaailmas ja sellega seotud operatsioonide isiklikkusele ja võimalikele isikut puudutavatele tagajärgedele tuleb tähelepanu juhtida kasutades selleks kohast isiklikku vormi. Antud juhul on asjalik toon just selline, kus kasutatakse sõna “sina” ja ainsuse teist pööret, aga mitte bürokraatlik tegevusnimedega vorm, millest kasutaja tähelepanematult mööda libiseb ja end Internetis maha müüb. Eesmärk on just kasutajat hoiatada ja paluda tal veenduda, et kõik on korras. Eesmärk pole anda kasutajale teada kuiva fakti mingite suvalise arvutis liikunud bittide kohta.

Üldisemas plaanis, pole olemas ka mingit ortograafiast pärinevat nõuet, mis ütleks, et peaks kasutama palju tegevusnimesid. Pigem on hea keele tavade hulga soovitus vältida nominaalimist, mis on kantseliidi üks peamisi tunnuseid. Aga samas, isiklikkuse vältimine ja võimalikult umbmäärane ja otsustusvõimetu olemine on üks eestlase elu põhieesmärke.