Probleemid Eesti tarkvaratõlkes

Tõlkijaid ja tõlkeid on vähe

Nende vähesuse tulemuseks on see, et väike seltskond loob või lepib kokku tõlgitavatele terminitele/sõnadele ühed kindlad vasted ning kasutab neid aastate jooksul hulga rakenduste tõlkimisel. Halb on see seetõttu, et puuduvad konkureerivad tõlked, mis selekteeriks kasutajate hulgas välja vasted, mis on parimad. Viimasel ajal on tõlkimine natuke elavnenud, on olemas Windowsi ja Linuxi operatsioonisüsteemide tõlked, mis konkureerivad ka tõlkevastete osas. Sageli aga ignoreerivad Linuxi tõlkijad Windowsi tõlkijate poolt pakutut ja vastupidi. Põhimõtte pärast.

Ühesõnaga, konkurentsi on vaja. Eri tõlkeid on vaja. Hea oleks, kui tõlkemeeskonnad võtaks seisukoha (vähemalt Linuxi puhul), et iga rakenduse või osasüsteemi tõlkija võib termineid oma arusaamise järgi mõistuse piires mugandada. Et see on tulevastele tõlgetele hea. Sageli võib arutada mõne tõlkevaste üle pikalt ja selle kui veidra või arusaamatu kuu peale saata, aga kui seda reaalselt kasutada, siis tuleb välja, et see on parim vaste. Lihtsalt kohe ei saa aru. Selleks oleks hea, kui avalikkuse ette jõuaks mitmesuguseid tõlkeid.

See, et oma tõlge on armas, on selge. Aga selle surumine aastate vältel ja igal pool kõigi rakenduste puhul on üldisele tõlgete kvaliteedile kahjulik. Ega üks inimene ei saa ju teada, missugune tõlge on õige. Õige koorub välja läbi kasutamise.

Rakendatakse läbimõtlemata töövõtteid

Tõlkimisel usaldatakse liialt kas olemasolevaid sõnastikke (Windowsi tõlked) või siis suhtutekse neisse üleolevalt (üldiselt Linuxi tõlked). Tegelikult oleks õige igasuguse tõlkimise puhul lähtuda vähemalt ÕS-ist ja ka EKI keelenõu üldistest soovitustest kirjaliku eesti keele osas, sj tutvuma mitte ainult terminite tõlkimisel definitsioonidega, vaid ka lihtsalt lausete sõnastamisel tuleks veenduda, et väljendus on täpne ja vasta sõna kasutusnäidetele ÕS-is (ja ehk võiks ka vaadata “Eesti kirjakeele seletavat sõnaraamatut”). Kuna terminisõnastikud ja -standardid on Eestis tegelikult loodud paari inimese suva järgi, siis nende agar järgimine pole niivõrd tulemuslik kui võiks oodata, kuigi nende sõnastikega tuleks alati konsulteerida, suurem jagu seal pakutust on siiski väga adekvaatne.

Tõlkijad peaks lähtuma tõlkimisel eelkõige oma igapäevase suhtluse keeletunnetusest ja alati kaaluma tõlkevasteid, mis töötaks ka tavalises väljenduses. Windowsi tõlked saavad sageli süüdistuse, et neis kasutatakse arusaamatuid ja leiutatud termineid. Linuxi tõlked saavad süüdistuse, et üteldakse asju ebatäpselt, väljendus on keeleliselt lonkav ja ebaühtlane. Kumbki ei pea aga nii olema.

Probleem on tihti selles, et püütakse iga sõna teha terminiks ja sellele mingit ühte kindlat vastet leida, mis on “õige”. Sageli saab aga nende nn terminoloogiliste vastete sõgeda pruukimise asemel ütelda asjad välja mõnesõnalise tavakeelse fraasiga. Iga kord ei pea vastama mingile ühele ingliskeelsele sõnale üks ja sama eestikeelne sõna. Tõlkida tuleb ikka lähtuvalt sisust ja mitte sõnalisest vormist. Palju parem võib olla peita tõlkimisel inglisekeelne fraas eest ära ja seesama inglise keeles silmas peetud asi eesti keeles uuesti ütelda. Siis kaob kiusatus seada lausetes vastavusse sõnu ja teha nendest sõnadest veel lisaks ranged terminid.

Lähtuge oma keeletunnetusest, loomulikust väljendusoskusest ja Eesti kirjekeele üldistest reeglitest!

Parima tõlke kindlustab arusaamine tõlgitavast

Professionaalsed tekstitõlkijad ei suuda tõlkida kvaliteetselt operatsioonisüsteemi tuumrakendusi, kui nad neid ei mõista – isegi kui nad teavad ÕS-i peast ja suudavad meeles pidada kõiki EKI jt organisatsioonide poolt lansseeritud soovitusi. Sama on ka arvutientusiastidega, kelle aeg möödub programmeerides ja oma Linuxit seadistades – nemad ei mõista sageli keelenorme, kuigi suudavad lapata sõnastikke ja otsida tõlkevasteid.

Tarkvara tõlkimine on veel nii noor tegevusala, et selles pole oma tööstandard veel välja kujunenud. Suur osa tõlgetest on tehtud nende poolt, kes ei mõista vähemalt üht osapoolt tõlkimisel – kas tõlgitavat, st rakendust koos kõige sellesse puutuvaga, või meediumit, st keelt koos kõige selle juurde kuuluvaga, või hoopis kasutajat, st tüüpiliselt nii keele- kui ka tehnikakauget tegelast, kellele arvuti on lihtsalt vahendiks muude asjade toimetamisel. Hea tõlke eelduseks on aga see, et mõistetakse kõiki osapooli. Kui ei leidu isikut, kelles need mõistmised oleks ühendatud, siis tuleks mõistmisküsimused lahendada meeskonnatöö teel. Ühte õigesse tõlkemeeskonda peaks kuuluma nii arvutiinsenerid, keeleinimesed kui ka konstruktiivselt kriitilised võhikud, seejuures tuleks korraldada tõlkimine nii, et kõik osapooled saaksid üksteist täiendada.

Arvutirakenduste tõlkimise standardimisel on suure töö ära teinud Arvi Tavast koos oma kaastöölistega. Samas on ka tema töögrupp koosnenud pigem tehnikutest ja inseneridest kui humanitaarse taustaga keeleinimestest, ka Tavast ise on oma keelealase hariduse omandanud alles tagantjärele. Ühelt poolt markeerib Tavasti töögrupi terministandardeid tehniline täpsus, teiselt poolt aga on selle saavutamise vahendiks olnud insenerlik leidurlikkus, mis küündib kohati sellise keelelise oportunismini, milles ei hoolita enam ligilähedaste terminite olemasolust seotud valdkondades ja leiutatakse nende asemele uusi, ei hoolita eesti keelele loomulikest tuletusreeglitest ega panda erilist rõhku terminite väljendusrikkusele ning vahetule mõistetavusele terminoloogiaväliselt, st lihtsalt sõnadena. Kellelegi pole vist varjatuks jäänud ka Tavasti “koolkonna” tõlgete kurikuulsalt negatiivne maine kasutajate silmis.

Seega, keelelise väljendusrikkuse ja terminite n-ö ladusa kõnekeelsuse tagamiseks oleks tõenäoliselt õige igasse tõlkemeeskonda kaasata mõni luuletaja, lastekirjanik vm täiesti alternatiivse vaatepunktiga sõnakunstnik, keegi kes suudab mõtelda ka publikule ning tajub ja mõistab keeles peituvat väljendusjõudu ka teisiti kui ainult lähtuvalt sellest, mis sõnastikes kirjas on. Sest sageli kisendavad arvutirakenduste tõlked just loova väljenduse järele ning manduvad arusaamatusekartuses kas tehnilisteks kretiinsusteks või naiivselt väheütlevaks/mõttelagedaks otsetõlkeks.

Tõlkimist peab korraldama

Linuxil põhineva tarkvara tõlkimisel on tõlkekultuuri arendamiseks väga suur potentsiaal, kuid tõlkimine ise on veel lapsekingades ning puuduvad oskused potentsiaali ärakasutamiseks. Linuxi tõlgete korraldamisel kulub suur aur sellele, et hankida rahvusvahelises vabatarkvara arendusraamistikus õigest kohast õiged failid, muuta need tõlgitavaks ning vormistada juba tõlgitud failide sujuv liitumine vastava tarkvaraprojektiga. Tõlke- ja seadistusfalidega ning neid eri vormingutesse ümbergenereerivate skriptidega nokitsemine nõuab parasjagu vaeva ning kui keegi soovib tõlkimisel kaasa lüüa, siis peab ta samuti reeglina selle nokitsemisega hakkama saama, vastasel juhul tõlgiks ta tarkvara nagu “põrsast kotis”, omamata ise võimalust oma töö tulemusi kasutajaliideses jooksvalt jälgida. Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise tase ongi praegu enamvähem sellel tasemel, et suudetakse korraldada tõlkefailide liikumine, kuid puudub soov või ramm tõlkimise enda printsiipide läbimõtlemiseks ja paikapanemiseks.

Linuxil põhineva vabatarkvara tõlkimise suur potentsiaal seisneb eelkõige selles, et sinna oleks võimalik kaasata suurel hulgal eri taustaga inimesi, kes teeks küll selle tõttu vähem, kuna nad erinevalt kommertstõlgete tegijatest ei saa palka, kuid seevastu tagaks nad tõlkele laia toetuspinna. Paraku ähvardab Linuxi tõlkimist samasugune oht nagu Tavasti “koolkondagi”. Kuna tõlkijad on suuremalt jaolt seadistamis- ja skriptimisvõimelised arvutispetsialistid või nende sõbrad, siis sõltub tõlgete headus sellest, kas arvutispetsialistide ja nende sõprade hulka on sattunud ka mõni filoloogiharidusega või vähemalt arenenud keeletundega isik. Jääb kasutamata see potentsiaal, mis rakenduks siis, kui tõlkesõpruskondadest saaks tõelised tõlketöörühmad ja koostataks piisav minimaalne dokumentatsioon tõlkimise printsiipide ja vahendite kohta ning tehtaks töörühmaga liitumine mõistetavaks ja kättesaadavaks ka muude alade spetsialistidele.

Parim näide sellisest töörühmakorraldusest on Ubuntu taga seisva AS Canonicali poolt hallatav Launchpadi veebikeskkond. Launchpad on veebikogukond, millega võivad liituda kõik, kes soovivad ning tarkvara tõlkimiseks on vaja esitada vaid taotlus töörühmaga liitumiseks. Tõlkimist saab proovida aga juba enne töörühmaga liitumist, sest kõigile tõlgetele pääseb ligi otse veebi vahendusel ning saab esitada oma soovituslikke muudatusi tõlgetele, mida saavad seejärel lihtsalt paari hiireklikiga vastu võtta ja kinnitada töörühma liikmed — pole vaja mingit seadistamist, skriptimist ega midagi. Töörühmaga liitumise taotluse rahuldamiseks palutaksegi tavaliselt töörühma haldajate poolt teha eelnevalt natuke proovitööd. On ju selge, et ilma kvaliteedikontrollita ja omal vastutusel tõlkima ei saa lasta iga soovijat.

Aga, aga, aga!

See kõik kõlab hästi, kuid siin on mitu “aga”.

Esiteks saab niimoodi tõlkida ainult osa tarkvarast, sest paljud tõlked tehakse juba valmis enne tarkvarapakettide koondamist Ubuntusse. Seega on oht, et sama asja tõlgitakse mitmel tasemel ning eri autorite tõlked lähevad kokku üheks segapudruks, et tõlgitakse mõnda paketti nii Gnome’i töörühmas väljaspool Launchpadi kui ka Ubuntu tõlkerühma poolt ilma omavahelise kooskõlastuseta ja tulemus on see, et Ubuntu osaks saab tõlge, kus osad fraasid on tõlgitud Gnome’i tõlkijate poolt ning osad on samas kirjutatud üle Ubuntu tõlkijate poolt. Kui nüüd mõelda terminoloogilistele ja stiililistele erinevustele, võib-olla ka sellele, et kumbki meeskond tegeles arvutiprogrammi eri väljalasete tõlkimiseta, siis võib olla tulemuseks kasutamatu segapuder.

Teiseks on aga probleem selles, et ka Launchpadi töörühma siseselt on tõlkimine korraldamata. Kuigi Launchpad pakub vahendeid tõlkimise korraldamiseks, on Ubuntu tõlge siiski suuresti juhuslike ja koordineerimata tööhoogude tulemus. Sageli on ühte tarkvaratükki tõlkinud natukene keegi üks, aga pole lõpuni jõunud, siis mõne aja pärast on appi tõtanud keegi teine, kes on alustanud tõlkimist teisest otsast ja pole ka suutnud lõpuni minna. Vahepeal on aga valminud tarkvarast uus versioon koos uute tõlgitavate fraasidega ning muudatustega olemasolevatesse fraasidesse, ja kui tuleb siis see keegi kolmas, kes tahab võtta terve tüki ja selle korrektselt ära tõlkida, siis peab ta sisuliselt alustama nullist, sest varasemat tööd pole mõistlikul viisil tervikuks ühendada võimalik.

Launcpadi Ubuntu eesti keelde tõlkimise meeskonnal on tegelikult olemas ka oma napp tõlkejuhend, kuid see ei tutvusta neid tõlkimisel ette tulevaid probleeme ega anna juhiseid, kuidas neid vältida. Ka puuduvad memod ja sõnastikud, kust saaks uued liitujad vaadata, missuguseid mõisteid on missuguste terminitega väljendatud ning missuguseid tõlkekonventsioone rakendatud. Väga hämaraks jääb see, mismoodi peaks toimuma mõttekas kaastöö alustamine tõlkele.

Alati on muidugi olemas võimalus võtta ühendust tõlketöörühma inimestega ja neilt juhtnööre saada, kuid ka see on omamoodi segane asi. Sageli on töörühmajuhid kas hõivatud või polegi võimelised arvutikaugele tõlkijale vajaliku põhjalikkusega juhiseid ette andma. Peamine soovitus on, et tuleb lihtsalt otsast pihta hakata ja proovida ilma erilise tseremoonitsemiseta midagi ära teha. Viidatakse muidugi neile paarile napile juhendile, mis juba pea kümmekond aastat kuskil veebis üleval on seisnud, ja soovitatakse neid hoolega uurida, sest seal pidavat kõik vajalik kirjas olema. Ent need väga jämeda joonega veetud juhised pole tegelikult piisavad ei olemasolevatele tõlkijatele, et tõlget senisest paremale tasemele viia, ega ole ka piisavad arvutikaugele filoloogile, tõlketeadlasele või mistahes muu eriala spetsialistile, kes sooviks mingi oma valdkonnaga seonduva tarkvaratüki tõlke täiendamisele kaasa aidata.

Puudu on korralik näidetega varustatud ja läbimõeldud printsiipidest lähtuvalt sõnastatud üldjuhend, mis kataks kõiki hädavajalikke küsimusi, mis alustajal võivad tekkida.

Enne selliste strateegiliste printsiipide läbimõtlemist tõlkijate poolt ja juhendi koostamist pole ka oodata erilist edasiminekut Eesti tõlkemaastikul. Ammu oleks aeg kutsuda kokku suurem tõlkekonverents, kus saaksid oma seisukohti esitada kõik tõlkimisse eri viisidel panustanud osapooled ning mille tulemusena võiks lõpuks sündida ka see soovitud strateegia. Või kui see jääks sündimata, siis saabuks mõistmine, et tarkvaratõlge pole mingi asi, mis saavutab hea taseme lihtsalt niisama ja ilma toe ning taustatööta asjassepuutuvatelt teadusaladelt. Riigis, kus keel on peaaegu usuobjekti staatuses, võiks sellise ürituseks ka küllalt lihtsalt toetust leida.

Tõlge on tõlkija nägu

Tegelikult on tõsi aga see, et ei ole võimalik ükspuha missuguse korraldamise tulemusena toota sellist tõlget, mis oleks parem kui tõlkija. Tõlge peegeldab tõlkijate isikuid, nende igapäevast keskkonda, huvisid ja keelekasutust, mis sellega kaasneb. Kuigi ideaalne tõlge võiks olla sellises universaalselt heas stiilis, mis ei hakka kellelegi vastu, siis sellist ideaalset teksti suudavad vaevalt toota ka parimad sõnasepad… Üle oma varju naljalt ei hüppa.