Tehnoloogia pime usaldamine on meid toonud "suurde jamasse"

Seekordne presidendi ametisseastumise kõne ei olnud päris tavaline. Kuigi ootuspärased teemad ratsutati läbi, tekitas paljudes kummastust kõne vorm – selge sõnumi auhinna patroon Ülle Madise nõudis kõnes “nalja ja kergust” ega häbenenud laenata ka kõne enda jaoks žanrivõtteid püstijalakomöödiast.

Läbiva võttena oli kasutusel antikliimaks – kruviti sellistelt kõnedelt eeldatava pühalikkuse ja sügavmõttelisuse ootust, et see iga kord kulminatsiooni asemel purustada lapsemeelse ai-ai ja võrdluspiltidega sääskedest, porilompidest või halvast suusailmast, lõpetades üleskutsega vabastada vangistusest ettevõtjad.

Publik ei oska reageerida

See on kõike muud kui tõsiuskne ametisseastumiskõne ja pole üllatav, et peale paari harjumuspärase kriitiku opositsioonist või ühiskonna äärealadelt pole keegi võtnud seda pikemalt analüüsida. Ontlik analüütik võib end õigustatult tunda ohustatuna sellest, et äkki on nali tema kulul – ning ta eelistab vaikida.

Nalja ei mõista teatavasti ka Internet, sest sotsmeedia kõverpeeglite labürindis leidub alati vähemalt üks inimrühm, kes ka kõige süütumast huumorist leiab põhjuse solvumiseks ja võimalik, et ka tühistamiskampaaniaks. Kahtluseta väärib tunnustust söakus, millega vastne president seda Gordioni sõlme raiuma asus.

Kõnele järgnenud mokaotsast märkused ja peamiselt jahmunud vaikus näitavad, et see on üldjoontes õnnestunud. Keegi pole isegi toonud välja, et kõnes nimetatakse ainult kahte presidendi kantselei välist isikut – üks neist on Liisa Pakosta, aga välja ei jäänud ka presidendi ühendriikide kolleeg Donald Trump.

Ilmselt tasub oletada, et just sel teljel ametisseastunud president poliitilises mõttes toimetama asub. Kuigi koostöö laadi justiits- ja digiminister Liisa Pakostaga võib ennustada, sest sellele oli pühendatud kõnes terve eraldi sektsioon, siis taktika ühendriikide presidendiga suhtlemisel on president jätnud saladuseks.

Ükskõiksus on demokraatia vaenlane

Lugejatele ei jäänud märkamata, et kõnes oli palju juttu ka usaldusest – kõne kõige sagedasema sõnana esineb see eri nimisõna- ja verbivormides kokku 11 korda ning on selle vaieldamatuks leitmotiiviks. Usaldusega olevat läinud midagi valesti just viimase 10 aasta jooksul, aga detaile president kuigi veenvalt ei ava.

Tõsiseltvõetav pole presidendi väide, et usaldus on murenenud ideoloogilise propaganda tõttu ja rohkem tõsine ei paista ka plaan ravida seda kõnes tutvustatud naljateraapiaga. Presidendi sõnul olevat tekkinud parimateski inimestes vimm lihtsalt kõige vastu, mis moonduvat lõpuks ka valimistulemuseks, aga:

“Igaühel ongi õigus hääletada täpselt nii, nagu talle õige tundub. Selleks valimised on. Peamine, et ei jäetaks üldse hääletamata, et ei jäädaks vait, ükskõikseks ega elust sootuks kõrvale. Ükskõiksus nimelt on vaba demokraatliku ühiskonna vaenlane, samamoodi tulevikulootuse kadu ja lihtsalt lärm.”

Olin üks kahest valimisvaatlejast, kes deklareeris 2025. aasta KOV valimiste ajal, et ta ebademokraatlikel valimistel oma häält anda ei saa. Minu ja teiste kaevanduse kanaarilindude valimiskasti juurde tagasi toomiseks on vaja rohkemat kui ilukõnet või väidetavalt inimhinge tumedaid soppe puhastavat kultuurset huumorit.

Pimeda usalduse põhjustatud jama

Tegelikult osutab president kõnes ka ise, et liiga pime usaldus tehnoloogiasse ei tohiks meid panna unustama, et inimene peab enda jaoks oluliste asjadega ikkagi ise hakkama saama: “Ülemäärane sõltuvus tehnoloogiast ja elektrist on ohtlik kõigile ja kõikjal. Piisab tormist või vargast, et olla suures jamas.”

1. Selline torm leidis aset 2023. aasta Riigikogu valimiste ajal, kui VVK toonase esimehe Oliver Kase juhtimisel otsustas teadlikult lugeda kokku 312 181 puudulikku elektroonilist sedelit, mis oleks tulnud seaduse järgi tunnistada kehtetuks. Tema õigustus oli, et häälte valesti kokku lugemine ei saavat mõjutada valimistulemust.

2. Sellise vargana käitus 2025. aasta KOV valimistel RVT juht Arne Koitmäe, kui jättis kuni elektrooniliste häälte andmekandjate hävitamiseni enda teada talle TTÜ doktorandi Tarvo Treieri edastatud siseründe­stsenaariumid ning sai nende abil võltsida valimistulemust – selle välistamiseks audiitor oma raportite järgi midagi ei teinud.

Ülemäärane sõltuvus elektrihääletusest ja pime usaldus tehnoloogia vastu on meid just valimistega seoses toonud “suurde jamasse”. Tegelikult pole Eestis vaja ebakindlaid hääletuskanaleid üldse kasutada, sest valimisjaoskonnad on üldiselt kõigile ligipääsetavad – vaid välismaal viibijatel võib olla vaja teatud lisakanaleid.

Tõenduspõhiste valimiste vajadus

Kõne lõpuosas annab Ülle Madise lubaduse suhelda “põhiseaduslike institutsioonide juhtidega nende rolli mõistes ja austades” – aga kõige olulisem põhiseaduslik institutsioon on rahvas, kes PS §56 kohaselt teostab kõrgeimat riigivõimu hääleõiguslike kodanike kaudu Riigikogu valimisel.

Eesti rahvas on aga ammu tüdinud iga valimistsükli järel lahvatavatest kohustuslikest vaidlustest valimistulemuse üle ning ootab, et taastaks valimiste korraldus, mis pakub demokraatlikule avalikkusele taasesitatavaid tõendeid valimiste läbiviimise sammude ja kindlaks tehtud tulemuse korrektsuse kohta.

Usaldust valimiste vastu on Ülle Madise eestveetud eksperimentaalse netihääletuse abil murendatud viimased veerand sajandit. Kas ei seisne tegelik “vaimse tervise tiigrihüpe” pigem tervele mõistusele ja tõenduspõhisusele kindlaks jäämises – kui rahvusliku ühtsuse otsimises uutes püsijalakomöödia žanrites?

See on arhiveeritud sotsmeediapostitus Zuckerbergi reservaadist, kus see oli algselt avaldatud pealkirja all “Stand-up presidendi lubadus”. Päisepilt on tuletatud teos president Ülle Madise poolt Riigikogu ees peetud ametisseastumise kõne videoülekandest, originaali litsents CC BY-SA.