We are tired of sucking a corporate dick!

Autoriõigus on tänapäeval selgelt üks vastuolulisemaid õigusvaldkondi, mis inimestele reaalselt korda läheb. Olgugi et intellektuaalne omand kõlab ühe iseäranis efemeerse asjana, on inimesed valmis selle nimel ka tänavale tulema. Kui rahvusvaheliste ettevõtete lobistid püüdsid 2012. aastal globaalsele loomekogukonnale ACTA kaubanduslepet pähe määrida, tekitas see niivõrd võimsa üleeuroopalise kodanikuaktivismi laine, et Euroopa Parlamendil ei jäänud üle muud, kui näidata oma selgroogu ning lükata tagasi see vastuoluline katse keerata autoriõiguse regulatsioonile veelgi vinti peale.

Teema vastukäivus avaldub ka loomeisikute igapäevas. Üldiselt tegelevad loojad ja leiutajad äraelamiseks oma kutsumusega põhitöö kõrvalt ja vajavad tõsisemaks eneseteostuseks tõesti pigem rohkem võimalusi loomingu eest väärilise tasu saamiseks. Ent kas alust on lootusel, et kui anda autoreile juurde õigusi oma loomingu levitamise piiramiseks, siis nende olukord ja staatus ühiskonnas paranevad?

Väidan, et sellel oleks pigem vastupidine efekt. Kogu kurja juur on siin loomulikult internet – see võrdsustaja ja vabastaja, mis on sarnaselt intellektuaalsele omandile käega katsutamatu. Internet ja intellektuaalomand sobivad omavahel hästi ja looming kui eelkõige vaimses sfääris hõljuv ollus teeb veebis seda, milleks see on tegelikult loodud, ehk hakkab pidurdamatult levima.

Kõik katsed pöörata tagasi valgustusajastul poliitiliseks agendaks kujunenud teadmiste vaba leviku ideed on lõppenud pärast üksikuid episoodiliseks jäänud edusamme lüüasaamisega. Interneti mõju teadmiste ja kultuuri levikule on samuti pöördumatu. Sellisele suundumusele vastuseismine mõjub elukaugelt ja lisaks ka filisterlikult.

Loomingu levimisvõimaluste eksponentsiaalne kasv ei tähenda aga seda, et kahtluse alla seataks autori õigus tema loomingule. Vastupidi, ideaalis peaks loomingu ja selle objektidega seotud regulatsioon tekitama olukorra, kus motivatsioon teadmiste ja kultuuri loomiseks tõuseb ning regulatsioonist võidavad nii autorid, kellel on rohkem võimalusi end teostada, kui ka ühiskond, mis saab loomingu vilju nautida. Nii sõnastatakse tavapäraselt ka autoriõiguse seaduste olemasolu üldine põhjus.

Autoriõiguse ühiskonda teeniv eesmärk kipub asjaosalistel aga tihti silmist kaduma. „Intellektuaalse loomingu originaalset tulemust” – sellises keeles räägib kehtiv autoriõiguse seadus – ei saa pidada omandiks samas mõttes nagu kellelegi kuuluvat maja, autot vms füüsikalist üksust, mida on võimalik palgata valvama turvamehed. Intellektuaalne looming liigub ometi mõttesfääris ning mõttemaailma allutamine mundrimeeste volile on enamikule inimestest juba loomu poolest vastuvõetamatu. Loomingu objekt on „intellektuaalne omand” ikkagi ainult ülekantud tähenduses ja ainult määral, mille ulatuses ühiskond seda metafoori endale kasulikuks suudab mõelda.

Ühtlasi kipub loomevaldkonnas tegutsejatel ununema, et teoseid luuakse ikkagi publikule ja loomeisiku üheks olemuslikuks karakteristikuks on mõeldavatest vastunäidustustest hoolimata suutlikkus publikut või mingit selle segmenti kõnetada. See kehtib ühtviisi nii teaduse puhul, mille olemuslikuks osaks on dialoog kolleegide ja üldsuse vahel, kui ka kunstiloome kohta, mis saab tähenduse traditsiooni ja kriitika kahekõnes. Loomingulise teostuse vahetu sidumine loometööstuses ringleva rahaga mõjub seetõttu ühekülgselt ja küüniliselt. Oma osa on siin ilmselt ka sellel, et tegelikult ei taha suurem jagu kunstnikke ja leiutajaid isiklikult oma loomingu müümisega tegeleda. Nad pole kursis intellektuaalse omandi õiguse nüansside ega ka turundusega. Tegelikult on see mõistetav, sest eeldatavasti peitub nende inimeste talent ikkagi pigem nende loomevaldkonnas.

Sellegipoolest tekitab taoline deklareeritud distants õigus- ja majandusküsimuste suhtes eetikasse puutuvaid probleeme. On üldteada fakt, et loomingu üldsusele suunamise ja levitamisega tegelevad meediakontsernid sõlmivad autoritega lepinguid, mille vahendusel kaotavad loojad kontrolli oma loomingu üle. Samamoodi minetab artist vabaduse oma loominguga majandamiseks autorite ühingusse astudes. Ühtlasi on teada, et 99% loomeisikutest ei võida selliste lepinguliste suhetega midagi ei rahaliselt ega muul viisil. Ja isegi see üks erandlik protsent saab litsentsitasudest ja müügist tekkivast tulust heal juhul 10%.

Loometegevuse ühiskondlike dimensioonide suhtes ignorantsed autorid eiravad sellega ka küsimusi loometööstuse eetilisuse kohta. Kas tööstus teenib oma põhimõtetes tegelikult ühiskonna ja loojate huvisid? Kas on eetiline osaleda parasiteeriva iseloomuga majandusmudelis, mis elab tegelikult ühiskonna ja 99% loomeisikute arvelt?

Nii nagu räägitakse „mustast rahast” poliitikas, võib rääkida sellest ka siinkohal. Ja nagu poliitikas leidub vilepuhujaid, kes on avaldanud üldsusele taunimisväärseid üksikasju poliitiliste agendade allutamisest raha diktaadile, on loometööstuses tulnud samamoodi küünilisust ja tagurlikkust paljastavate faktidega kapist välja ka hulk autoreid.

Legendaarseks on saanud Amanda Palmeri pöördumine oma plaadifirma Warner Brosi poole: „I’m tired of sucking a corporate dick.” Koos abikaasa Neil Gaimaniga on nad nüüd tuntud meediatööstuse kriitikud, kusjuures äärmiselt õpetlik on Gaimani pihtimus sellest, kuidas ta pidas piraatlust alguses taunitavaks, kuid on õppinud ajaga seda armastama. Muusikatööstuse suunal hävitavaid seisukohti võtnud Trent Reznor ansamblist Nine Inch Nails koos Radioheadiga on tuntumad näited artistidest, kes on tõestanud alternatiivide võimalikkust, luues ja viljeldes loomekogukondadele moraalselt aktsepteeritavaid innovaatilisi levitusmudeleid.

Pole üllatav, et needsamad sotsiaalse närviga loomeisikud osalesid 2011. aastal Ameerika Ühendriikide Esindajatekojale esitatud SOPA („Stop Online Piracy Act”) eelnõu vastases kampaanias, mille raames kattis Vikipeedia digitaalse meeleavalduse märgiks oma lehe terveks päevaks musta protestiplakatiga. See on seni suurim digitaalne protestiaktsioon interneti ajaloos.

Suurepärane näide meediatööstuse ja eetika põrkumisest on teaduskirjandus. Teaduse eesmärk on eelkõige valdkonna areng läbi olemasolevate teadmiste kriitika, kuid kirjastused seisavad loomulikult vastu teaduskogukondade soovile, et huvitatud üldsus ilma barjäärideta teabele ligi pääseks. Teadusliku teadmise mitteõiguspärase levitamise eest 2013. aastal märtrisurma läinud Aaron Swartz oli teaduskirjanduse „avatud ligipääsu” (open access) liikumise üks eestkõnelejaid ning tänapäeval seab üha suurem hulk teadlasi oma kirjutiste levitamisel tingimuseks avatud ligipääsu mudeli kasutamise.

Eeldatavasti on kaasamõtleval lugejal tekkinud praeguseks küsimus, et kuidas võiks siis üks tavaline Eesti loomeisik saada enda loomingule külge „ausa kauba” (fair trade) märgi ja teavitusmärkuse „Selle teose loomisel pole tekitatud põhjendamatuid kannatusi ühelegi loomeisikule, raamatukoile ega melomaanile!”?

Iseloomulik näide tänapäevase ja eetiliselt aktsepteeritava mudeli kasutamisest on ilmselt Kristjan Korjuse ja Juhan Aru kuulus „Matemaatika õhtuõpik”, mille trükkimise jaoks hangiti raha ühisrahastuse abil ja mis on digitaalsel kujul kõigile veebis tasuta kättesaadav. Lühikese aja jooksul on ilmunud juba kolm trükki, lisaks on autorid andnud soovijatele vaba voli õpikut täiendada ja uuendatud kujul avaldada.

Kuigi autorid pole saanud õpikuga püstirikkaks rahalises mõttes, on nad teinud kaalutletud valiku just ühiskonna huvisid silmas pidades. Valitud levitusmudelist saavad kasu nii õpilased, õpetajad kui ka autorid ise, kellele on tehtud pärast edukat avaldamist hulganisti erinevaid pakkumisi. Kui nad oleksid lähenenud õpiku väljaandmisele läbi tavapärase koostöö mõne kirjastusega, siis ootaksid nad ilmselt siiani oma alla 10% jäävat osa läbimüügist.

Öelda ei saa küll seda, et autorid ei leidnud õpiku avaldamisel autoriõigusele rakendust, kuna teose levitamisel kehtib Creative Commonsi litsents, mis keelab selle kasutamise ärilisel eesmärgil. See on aga suurepärane näide, kuidas loomeisikul pole vaja eduks mitte autoriõiguse piirangute tugevdamist, vaid arusaamist sellest, mida tahetakse saavutada, ja teadlikult tehtud valikut levitusmudelite seast. Sama mudeli kasutamiseks oleks piisanud ka minimalistlikust reformitud autoriõiguse seadustikust, mille eest seisavad paljud intellektuaalomandi probleemistikuga kursis olevad kodanikeühendused ja algatusgrupid.

Tähelepanuväärne on see, et õpiku puhul loobuti õiguste loovutamisest vahendajale, mis tähendab, et autoritel on täielik vabadus levitusmudeleid vastavalt vajadusele valida ja muuta. Sellega välditakse kehtiva autoriõiguse regulatsiooni kallutatust levitajate ja meediatöösturite huvide suunas, kes kasutavad ära autorite vähest teadlikkust lepingute tegeliku sisu ja alternatiivsete valikute osas ning aheldavad autorid põhimõtteliselt nende teadmata aastateks oma ärimudeli külge, mis loomeisikutele tegelikult sageli kasulik pole.

Liitumine traditsiooniliste autorite esindusorganisatsioonidega või lepingulistesse suhetesse astumine levitajate, produktsioonifirmade ja muude vahendajatega võib tähendada autorile loomevabadusest loobumist, seda nii loomingu sisu kui ka selle üle kontrolli omamise osas.

Kuigi traditsioonilisi loometööstuse mudeleid rakendavad ühingud ja ettevõtted reklaamivad end üldiselt kui ainuvõimalikku valikut loometegevuseks elementaarse kindluse saamiseks, siis tegelikult on nendega liitumine alles oma esimesi samme tegevale autorile pigem õnnemäng, sest reaalselt võidavad sellest üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist piiravate lepingute tõttu kahetsevad aga paljud.

Lisaks traditsioonilise loometööstusega seotud eetilistele küsimustele tasub aga mõelda alati ka sellele, kas panustamine arhailistele levitusmudelitele ei tühista loovisiku taotlust luua koostöös oma poolehoidjate ja kaasamõtlejate kogukonnaga midagi tõeliselt uut ja tähenduslikku. Sest vormil on kalduvus hakata mõjutama ka sisu.

Artikkel ilmus 13. mail 2014 ajalehes Müürileht.