May 13, 2014

We are tired of sucking a corporate dick!

Autorite ĂŒhinguga liitumine vĂ”i levitajatelt avansi vĂ”tmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem Ă”nnemĂ€ng, sest sellest vĂ”idavad ĂŒksnes vĂ€hesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. InfoĂŒhiskonna areng vĂ”imaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tĂŒĂŒpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hĂ€gustunud.

AutoriĂ”igus on tĂ€napĂ€eval selgelt ĂŒks vastuolulisemaid Ă”igusvaldkondi, mis inimestele reaalselt korda lĂ€heb. Olgugi et intellektuaalne omand kĂ”lab ĂŒhe iseĂ€ranis efemeerse asjana, on inimesed valmis selle nimel ka tĂ€navale tulema. Kui rahvusvaheliste ettevĂ”tete lobistid pĂŒĂŒdsid 2012. aastal globaalsele loomekogukonnale ACTA kaubanduslepet pĂ€he mÀÀrida, tekitas see niivĂ”rd vĂ”imsa ĂŒleeuroopalise kodanikuaktivismi laine, et Euroopa Parlamendil ei jÀÀnud ĂŒle muud, kui nĂ€idata oma selgroogu ning lĂŒkata tagasi see vastuoluline katse keerata autoriĂ”iguse regulatsioonile veelgi vinti peale.

Teema vastukĂ€ivus avaldub ka loomeisikute igapĂ€evas. Üldiselt tegelevad loojad ja leiutajad Ă€raelamiseks oma kutsumusega pĂ”hitöö kĂ”rvalt ja vajavad tĂ”sisemaks eneseteostuseks tĂ”esti pigem rohkem vĂ”imalusi loomingu eest vÀÀrilise tasu saamiseks. Ent kas alust on lootusel, et kui anda autoreile juurde Ă”igusi oma loomingu levitamise piiramiseks, siis nende olukord ja staatus ĂŒhiskonnas paranevad?

VĂ€idan, et sellel oleks pigem vastupidine efekt. Kogu kurja juur on siin loomulikult internet – see vĂ”rdsustaja ja vabastaja, mis on sarnaselt intellektuaalsele omandile kĂ€ega katsutamatu. Internet ja intellektuaalomand sobivad omavahel hĂ€sti ja looming kui eelkĂ”ige vaimses sfÀÀris hĂ”ljuv ollus teeb veebis seda, milleks see on tegelikult loodud, ehk hakkab pidurdamatult levima.

KĂ”ik katsed pöörata tagasi valgustusajastul poliitiliseks agendaks kujunenud teadmiste vaba leviku ideed on lĂ”ppenud pĂ€rast ĂŒksikuid episoodiliseks jÀÀnud edusamme lĂŒĂŒasaamisega. Interneti mĂ”ju teadmiste ja kultuuri levikule on samuti pöördumatu. Sellisele suundumusele vastuseismine mĂ”jub elukaugelt ja lisaks ka filisterlikult.

Loomingu levimisvĂ”imaluste eksponentsiaalne kasv ei tĂ€henda aga seda, et kahtluse alla seataks autori Ă”igus tema loomingule. Vastupidi, ideaalis peaks loomingu ja selle objektidega seotud regulatsioon tekitama olukorra, kus motivatsioon teadmiste ja kultuuri loomiseks tĂ”useb ning regulatsioonist vĂ”idavad nii autorid, kellel on rohkem vĂ”imalusi end teostada, kui ka ĂŒhiskond, mis saab loomingu vilju nautida. Nii sĂ”nastatakse tavapĂ€raselt ka autoriĂ”iguse seaduste olemasolu ĂŒldine pĂ”hjus.

AutoriĂ”iguse ĂŒhiskonda teeniv eesmĂ€rk kipub asjaosalistel aga tihti silmist kaduma. „Intellektuaalse loomingu originaalset tulemust” – sellises keeles rÀÀgib kehtiv autoriĂ”iguse seadus – ei saa pidada omandiks samas mĂ”ttes nagu kellelegi kuuluvat maja, autot vms fĂŒĂŒsikalist ĂŒksust, mida on vĂ”imalik palgata valvama turvamehed. Intellektuaalne looming liigub ometi mĂ”ttesfÀÀris ning mĂ”ttemaailma allutamine mundrimeeste volile on enamikule inimestest juba loomu poolest vastuvĂ”etamatu. Loomingu objekt on „intellektuaalne omand” ikkagi ainult ĂŒlekantud tĂ€henduses ja ainult mÀÀral, mille ulatuses ĂŒhiskond seda metafoori endale kasulikuks suudab mĂ”elda.

Ühtlasi kipub loomevaldkonnas tegutsejatel ununema, et teoseid luuakse ikkagi publikule ja loomeisiku ĂŒheks olemuslikuks karakteristikuks on mĂ”eldavatest vastunĂ€idustustest hoolimata suutlikkus publikut vĂ”i mingit selle segmenti kĂ”netada. See kehtib ĂŒhtviisi nii teaduse puhul, mille olemuslikuks osaks on dialoog kolleegide ja ĂŒldsuse vahel, kui ka kunstiloome kohta, mis saab tĂ€henduse traditsiooni ja kriitika kahekĂ”nes. Loomingulise teostuse vahetu sidumine loometööstuses ringleva rahaga mĂ”jub seetĂ”ttu ĂŒhekĂŒlgselt ja kĂŒĂŒniliselt. Oma osa on siin ilmselt ka sellel, et tegelikult ei taha suurem jagu kunstnikke ja leiutajaid isiklikult oma loomingu mĂŒĂŒmisega tegeleda. Nad pole kursis intellektuaalse omandi Ă”iguse nĂŒansside ega ka turundusega. Tegelikult on see mĂ”istetav, sest eeldatavasti peitub nende inimeste talent ikkagi pigem nende loomevaldkonnas.

Sellegipoolest tekitab taoline deklareeritud distants Ă”igus- ja majanduskĂŒsimuste suhtes eetikasse puutuvaid probleeme. On ĂŒldteada fakt, et loomingu ĂŒldsusele suunamise ja levitamisega tegelevad meediakontsernid sĂ”lmivad autoritega lepinguid, mille vahendusel kaotavad loojad kontrolli oma loomingu ĂŒle. Samamoodi minetab artist vabaduse oma loominguga majandamiseks autorite ĂŒhingusse astudes. Ühtlasi on teada, et 99% loomeisikutest ei vĂ”ida selliste lepinguliste suhetega midagi ei rahaliselt ega muul viisil. Ja isegi see ĂŒks erandlik protsent saab litsentsitasudest ja mĂŒĂŒgist tekkivast tulust heal juhul 10%.

Loometegevuse ĂŒhiskondlike dimensioonide suhtes ignorantsed autorid eiravad sellega ka kĂŒsimusi loometööstuse eetilisuse kohta. Kas tööstus teenib oma pĂ”himĂ”tetes tegelikult ĂŒhiskonna ja loojate huvisid? Kas on eetiline osaleda parasiteeriva iseloomuga majandusmudelis, mis elab tegelikult ĂŒhiskonna ja 99% loomeisikute arvelt?

Nii nagu rÀÀgitakse „mustast rahast” poliitikas, vĂ”ib rÀÀkida sellest ka siinkohal. Ja nagu poliitikas leidub vilepuhujaid, kes on avaldanud ĂŒldsusele taunimisvÀÀrseid ĂŒksikasju poliitiliste agendade allutamisest raha diktaadile, on loometööstuses tulnud samamoodi kĂŒĂŒnilisust ja tagurlikkust paljastavate faktidega kapist vĂ€lja ka hulk autoreid.

Legendaarseks on saanud Amanda Palmeri pöördumine oma plaadifirma Warner Brosi poole: „I’m tired of sucking a corporate dick.” Koos abikaasa Neil Gaimaniga on nad nĂŒĂŒd tuntud meediatööstuse kriitikud, kusjuures ÀÀrmiselt Ă”petlik on Gaimani pihtimus sellest, kuidas ta pidas piraatlust alguses taunitavaks, kuid on Ă”ppinud ajaga seda armastama. Muusikatööstuse suunal hĂ€vitavaid seisukohti vĂ”tnud Trent Reznor ansamblist Nine Inch Nails koos Radioheadiga on tuntumad nĂ€ited artistidest, kes on tĂ”estanud alternatiivide vĂ”imalikkust, luues ja viljeldes loomekogukondadele moraalselt aktsepteeritavaid innovaatilisi levitusmudeleid.

Pole ĂŒllatav, et needsamad sotsiaalse nĂ€rviga loomeisikud osalesid 2011. aastal Ameerika Ühendriikide Esindajatekojale esitatud SOPA („Stop Online Piracy Act”) eelnĂ”u vastases kampaanias, mille raames kattis Vikipeedia digitaalse meeleavalduse mĂ€rgiks oma lehe terveks pĂ€evaks musta protestiplakatiga. See on seni suurim digitaalne protestiaktsioon interneti ajaloos.

SuurepĂ€rane nĂ€ide meediatööstuse ja eetika pĂ”rkumisest on teaduskirjandus. Teaduse eesmĂ€rk on eelkĂ”ige valdkonna areng lĂ€bi olemasolevate teadmiste kriitika, kuid kirjastused seisavad loomulikult vastu teaduskogukondade soovile, et huvitatud ĂŒldsus ilma barjÀÀrideta teabele ligi pÀÀseks. Teadusliku teadmise mitteĂ”iguspĂ€rase levitamise eest 2013. aastal mĂ€rtrisurma lĂ€inud Aaron Swartz oli teaduskirjanduse „avatud ligipÀÀsu” (open access) liikumise ĂŒks eestkĂ”nelejaid ning tĂ€napĂ€eval seab ĂŒha suurem hulk teadlasi oma kirjutiste levitamisel tingimuseks avatud ligipÀÀsu mudeli kasutamise.

Eeldatavasti on kaasamĂ”tleval lugejal tekkinud praeguseks kĂŒsimus, et kuidas vĂ”iks siis ĂŒks tavaline Eesti loomeisik saada enda loomingule kĂŒlge „ausa kauba” (fair trade) mĂ€rgi ja teavitusmĂ€rkuse „Selle teose loomisel pole tekitatud pĂ”hjendamatuid kannatusi ĂŒhelegi loomeisikule, raamatukoile ega melomaanile!”?

Iseloomulik nĂ€ide tĂ€napĂ€evase ja eetiliselt aktsepteeritava mudeli kasutamisest on ilmselt Kristjan Korjuse ja Juhan Aru kuulus „Matemaatika Ă”htuĂ”pik”, mille trĂŒkkimise jaoks hangiti raha ĂŒhisrahastuse abil ja mis on digitaalsel kujul kĂ”igile veebis tasuta kĂ€ttesaadav. LĂŒhikese aja jooksul on ilmunud juba kolm trĂŒkki, lisaks on autorid andnud soovijatele vaba voli Ă”pikut tĂ€iendada ja uuendatud kujul avaldada.

Kuigi autorid pole saanud Ă”pikuga pĂŒstirikkaks rahalises mĂ”ttes, on nad teinud kaalutletud valiku just ĂŒhiskonna huvisid silmas pidades. Valitud levitusmudelist saavad kasu nii Ă”pilased, Ă”petajad kui ka autorid ise, kellele on tehtud pĂ€rast edukat avaldamist hulganisti erinevaid pakkumisi. Kui nad oleksid lĂ€henenud Ă”piku vĂ€ljaandmisele lĂ€bi tavapĂ€rase koostöö mĂ”ne kirjastusega, siis ootaksid nad ilmselt siiani oma alla 10% jÀÀvat osa lĂ€bimĂŒĂŒgist.

Öelda ei saa kĂŒll seda, et autorid ei leidnud Ă”piku avaldamisel autoriĂ”igusele rakendust, kuna teose levitamisel kehtib Creative Commonsi litsents, mis keelab selle kasutamise Ă€rilisel eesmĂ€rgil. See on aga suurepĂ€rane nĂ€ide, kuidas loomeisikul pole vaja eduks mitte autoriĂ”iguse piirangute tugevdamist, vaid arusaamist sellest, mida tahetakse saavutada, ja teadlikult tehtud valikut levitusmudelite seast. Sama mudeli kasutamiseks oleks piisanud ka minimalistlikust reformitud autoriĂ”iguse seadustikust, mille eest seisavad paljud intellektuaalomandi probleemistikuga kursis olevad kodanikeĂŒhendused ja algatusgrupid.

TĂ€helepanuvÀÀrne on see, et Ă”piku puhul loobuti Ă”iguste loovutamisest vahendajale, mis tĂ€hendab, et autoritel on tĂ€ielik vabadus levitusmudeleid vastavalt vajadusele valida ja muuta. Sellega vĂ€lditakse kehtiva autoriĂ”iguse regulatsiooni kallutatust levitajate ja meediatöösturite huvide suunas, kes kasutavad Ă€ra autorite vĂ€hest teadlikkust lepingute tegeliku sisu ja alternatiivsete valikute osas ning aheldavad autorid pĂ”himĂ”tteliselt nende teadmata aastateks oma Ă€rimudeli kĂŒlge, mis loomeisikutele tegelikult sageli kasulik pole.

Liitumine traditsiooniliste autorite esindusorganisatsioonidega vĂ”i lepingulistesse suhetesse astumine levitajate, produktsioonifirmade ja muude vahendajatega vĂ”ib tĂ€hendada autorile loomevabadusest loobumist, seda nii loomingu sisu kui ka selle ĂŒle kontrolli omamise osas.

Kuigi traditsioonilisi loometööstuse mudeleid rakendavad ĂŒhingud ja ettevĂ”tted reklaamivad end ĂŒldiselt kui ainuvĂ”imalikku valikut loometegevuseks elementaarse kindluse saamiseks, siis tegelikult on nendega liitumine alles oma esimesi samme tegevale autorile pigem Ă”nnemĂ€ng, sest reaalselt vĂ”idavad sellest ĂŒksnes vĂ€hesed, loomevabaduse kaotamist piiravate lepingute tĂ”ttu kahetsevad aga paljud.

Lisaks traditsioonilise loometööstusega seotud eetilistele kĂŒsimustele tasub aga mĂ”elda alati ka sellele, kas panustamine arhailistele levitusmudelitele ei tĂŒhista loovisiku taotlust luua koostöös oma poolehoidjate ja kaasamĂ”tlejate kogukonnaga midagi tĂ”eliselt uut ja tĂ€henduslikku. Sest vormil on kalduvus hakata mĂ”jutama ka sisu.

Artikkel ilmus 13. mail 2014 ajalehes MĂŒĂŒrileht.