May 3, 2016

USA ei võta üle Euroopa Liidu standardeid

Eilsel Riigikogu istungil kinnitas välisminister Marina Kaljurand, et USA-EL vabakaubandusleppe tulemusel Eroopa Liidu standardid mitte ainult ei tugevne, nagu seni on kinnitanud Euroopa Komisjoni poolt nii Signe Ratso kui kaubandusvolinik Cecilia Malmström, vaid võetakse lausa üle ka USA poolt.

Marina Kajurand ütles: “Nende läbirääkimiste tulemusena Euroopa Liidu standardeid ei alandata, Euroopa Liidu standardid jäävad kehtima ja Euroopa Liidu standardid, nõuded — nii need, mis on kehtestatud näiteks geneetiliselt muundatud organismidele jne, jne — võetakse üle Euroopa Liidu standardid ehk ei minda lihtsama vastupanu teed ega minda lihtsamatele nõuetele, lihtsamatele kriteeriumidele, lihtsamatele standarditele üle.” [1]

Kahjuks on see täpselt vastupidine nii standardite ühtlustamise ajaloolisele kogemusele kui ka lepingu eesmärgile, mille eesmärgiks on standardeid ühtlustada. USA pool pole kuidagi märku andnud, et sooviks üle võtta Euroopa Liidus kehtivaid standardeid või tunnustada nende nurgakiviks olevat nn ettevaatusprintsiipi (precautionary principle). Vastupidi, seda põhimõtet värskelt lekkinud seni suurima suurima TTIPd puudutava dokumendilekke #ttipleaks tekstis vaevu mainitakse.

Kui USA ettevõtete jaoks ei alane Euroopa Liidus kehtivad standardid, siis kaob USA poolel ka igasugune motivatsioon seda lepet sõlmida. See kumab selgelt läbi ka lekkinud läbirääkimisdokumentidest, kus USA esitab ELile nõudmisi ja EL pigem püüab olla diplomaatiline ja hoiduda Euroopa Parlamendi ja kodanikuühiskonna survel läbirääkimisi katkestamast. See pinge paistab välja Euroopa Komisjoni igast sõnavõtust.

USA ja Euroopa Liidu standardite ühtlustamise ajalugu läheb tagasi Transatlantilise deklaratsioonini osapoolte vahel 1990ndatel aastatel ja seni pole selles vallas edu saavutatud, sest kõik katsed kas a) standardeid ühtlustada või b) luua mõlemaid pooli rahuldavad ühtsed standardid on läbi kukkunud. Maksimaalne, millega on suudetud nõustuda on “standardite vastastikune tunnustamine” (mutual recognition), mis sisuliselt aga tähendab, et kummalgi poolel jäävad lihtsalt kehtima olemasolevad standardid.

Kriitikute positsioon on aga see, et kuna standardid on USA ja EL vahel nii erinevad, siis olemasolevate standardite kehtimajäämine ja samas tollipiirangute jm “üleliigse bürokraatia” kaotamine tähendab vaba konkurentsi tingimustes sisuliselt võidujooksu madalama standardi poole (race to the bottom). Ehk see on see koht, kust tuleb Euroopa Liidu ühiskondlikku heaolu tagavate standardite hajumine TTIP tulemusel, olgu need siis tarbijakaitse, tööõiguse, põllumajanduse, keskkonnakaitse, meditsiini, netivabaduste vm valdkonda kuuluvad. Klooritatud kana on siin ainult karikatuur, mis tegelikult juhib tähelepanu eemale sellelt, mida Euroopal siin päriselt kaotada on.

Kui siia lisada veel lepingus läbiräägitav regulatiivse koostöö komitee, millele on ligipääs eelkõige suurettevõtetel ja mille eesmärgiks on kaotada olemasolevate standardite poolt tekitatavaid või uute standardite vm regulatsiooni poolt loodavaid kaubandustõkkeid, siis on selge, et TTIP viib meid järjekindlalt standardite hajumiseni. Kontroll nende hajumise täpse ajakava, viisi jmt üle on hargmaistel suurettevõtetel, kellele on kättesaadavad rahvusvahelist õigust tundvad juristid ja lobitöö instrumendid. See aga tähendab, et nad saavad teha sellest standardite mängust oma ärimudeli ning sellega kindlustada oma turupositsiooni veelgi.

Kui juhtumisi võidab standardite kaotamisest ka mõni väike või keskmise suurusega ettevõte, siis see poe kindlasti midagi, mis annaks tõuke just meie kohaliku ettevõtluse arengule tervikuna, sama käib tegelikult kogu EL väikese või keskmise suurusega ettevõtete kohta. Tõsi on see, mida ütleb Greenpeace’i lekke eestkõneleja Faiza Oulahsen: “TTIP is about a huge transfer of democratic power from people to big business.”

Täpina i peal selgub lekkest ka see, et USA pole nõus Euroopa Parlamendi poolt soovitud parandustega ebaõiglasse ISDS süsteemi. Seesama süsteem kehtib aga praegu meie jaoks niigi, kuna Eestil on USA-ga kaubandusleping 1990ndatest, mil USA võis meile silma pilgutamata pähe määrida mida tahes. ISDS süsteemi musternäiteks on Eesti Raudtee erastamisele järgnenud kurbmäng sellega, kuidas USA nn investorid tegid raudteeinfrasse fiktiivseid investeeringuid ning lubasid Eesti riigi kaevata väidetavate majanduskeskkonna poliitiliste muudatuste tõttu ISDS tribunali ja lõpuks sundisid riigi Eesti Raudtee endale tagasi ostma.

Kui ISDS süsteem ei lenda kogu täiega (muide, ICS sildi all pakutud kosmeetika ei lahenda siin suurt midagi) minema TTIPst ja sellega paralleelselt arutusel olevast EL-Kanada kaubandusleppest CETA, siis pole need lepingud meile kasulikud isegi meie nn rehepaplikust vaatepunktist. Rääkimata siis sellest, et need oleks kuidagi kasulikud Euroopa Liidu majandusele, väike- ja keskmise suurusega ettevõtetele või EL heaolu tagavatele standarditele. Ei maksa unustada, et me oleme siiski veel osa Euroopa Liidust ja see, mis juhtub Saksamaa ja Prantsusmaa majandusega, see mõjutab otseselt ka meid.

Värskelt lekkinud tekstide taustal pole ei Euroopa Komisjoni ametnike ega Eesti valitsuskoalitsiooni poliitikute helget tulevikku maaliv retoorika enam kuigi tõsiseltvõetav, aga ilmselt ei suuda see masinavärk ennast enam ümber seadistada ja akronüüm TTIP lõpetab prügikastis ACTA kõrval.

Lekke materjalidega saab tutvuda: https://ttip-leaks.org/

[1] http://stenogrammid.riigikogu.ee/et/201605021500#PKP-18791