Kuidas usaldada valetavat valimisteenistust?

Valimisteenistuse usaldamatus ID-taristu ja e-hääletuse krüptograafia suhtes on lihtsalt hämmastav. Sest mille muuga seletada asutuse juhi Arne Koitmäe väidet, et e-hääle tõendusjõud on “võrreldav pabersedeli pildistamise või filmimise ning selle hiljem jagamisega”? Lisaks sellele kinnitas kõrge riigiametnik, et minu väited e-hääle tõendamisest ei vasta tõele, kuid jääb arusaamatuks, kas ta peab ebausaldusväärseks ID-toimingute logisid, e-hääle digiallkirja või tema enda digiallkirjaga vastust andmepäringule, mis kinnitab, et ma pole oma e-häält pabersedeliga üle hääletanud.

Kuna Koitmäe ei vaidlusta nende andmete faktilist olemasolu, mida e-hääle tõendamisel kasutasin, ega ka minu ligipääsu nendele, siis on tema ümberlüke pigem arvamus seotud teemal. See ei vaidlusta mu demonstreeritud protseduuri ennast, vaid püüab veenda meid, et see protseduur pole tähelepanuväärne, sest “pabersedeliga saab ka”. Nii püüabki Koitmäe ümberlükke asemel mu demonstreeritu väärtust kahandada ja esineb arvamusega, et mu tõendus on samaväärne sellega, kui “valija pildistab valimiskabiinis pabersedelit ning postitab selle hiljem sotsiaalmeediasse”.

Pole kaheldav, et ka pabersedeliga saab oma häält tõendada ja seda ka praktikas tehakse. Kas saab aga pidada tõeseks arvamust, et OCSP logide ja digiallkirjastatud krüptogrammide abil tõendatud e-hääl on samaväärne pabersedeli jäädvustamisega? Kõrvutame pabersedelite ja e-häälte tõendamise võimalusi täpsemalt siin tabelis:

Üldreeglina pole valimisjaoskonnast võimalik hankida ühtegi füüsiliselt tõsikindlat tõendit oma hääle kohta, sest nii biomeetrilised kui videotõendid on kõik lõpuks ikkagi tõenäosuslikud ja võltsitavad, lisaks tuleb nende hankimist varjata jaoskonnatöötaja valvsa pilgu eest. Seejuures pole ma väitnud otseselt midagi selle kohta, kas digitallkirja jõuga tõendatava e-häälega kaasnev riive hääletamise salajasusele on väga hea või väga halb – ma lihtsalt väidan, et see on olemas ja minu arvates valimisteenistus seda kuidagi ümber lükanud pole.

Jään jätkuvalt selle juurde, et valija saab oma e-hääle sisu tõendada digiallkirja tõsikindlusega ametliku e-hääletuse protokolli ja sellega seotud protseduuride kaudu. Iseenesest on see küsimus lahendamata juba vähemalt 2019. aastast, mil arutasime seda e-hääletuse vigade parandamise komisjoni ettepaneku nr 11 raames ja mille tagasiside oli sama hüperboolne nagu Koitmäe värskedki seisukohad.

Muidugi võiks paluda seda kontrollida ka mõnel sõltumatul osapoolel, nt faktikontroll@epl.ee. Saatke neile teade Digigeeniuse artiklist ja mu vastusest – las tegelevad vahelduseks ka millegi kasulikuga!

Olgu demonstreeritud salajasuse riive täpse ulatuse või tähendusega kuidas iganes on, aga kui valimisteenistuse juht esitab valeväiteid e-hääletuse protokolli kohta ja süüdistab valimiste vaatlejat valetamises, kuigi on esitatud ümberlükkamatud tõendid hääle salajasuse riive ühest konkreetsest ja selgelt tuvastatavast episoodist, siis on see tõsine probleem. Kas ta lihtsalt ei saa aru või on see meediataktika tülika arutelu kõrvalelükkamiseks?

Aga kuidas saame usaldada valimisteenistust, mis valetab?

Valimisteenistus esines ümberlükkava avaldusega “Valimisteenistus seletab lahti, miks digiaktivisti väiteid e-hääle salajasuse murdmise kohta ei vasta tõele” 29. märtsil 2023 portaali Digigeenius veergudel. Päisepildi litsents on CC BY-NC Midjourney ja Märt Põder või sõltuvalt tõlgendusest, sj eeldatavasti doktorikraadi olemasolul intellektuaalomandi õiguses selle blogi vaikimisi litsents elik mõni muu väheste piirangutega vabakasutuslitsents. Sama litsentsiga on ka kõik ülejäänud e-hääletuse seeriat illustreerivad inglipildid.