Taasmetsastame Ülikooli tänava!

Ellujäämine nõuab suurelt mõtlemist ja kultuuripealinn ei tohi takerduda pisiasjadesse – kas mitte seda ei ütelnud meile sõbrad kultuurikorraldajad, kui tahtsid meid veenda, et Toomemäele on tingimata vaja klaasrestorani? Kliimakriisi valguses mõtleksime suurelt aga hoopis siis, kui taasmetsastaksime Ülikooli tänava Vanemuise ristist kuni Lossi tänavani – ja mitte ei muretseks, kas 2030. aastaks kliimaneutraalsusele pürgiva saja Euroopa linna juhtide jaoks leidub Tartus ikka piisavalt tõusiklik peokoht, kus šampust libistada.

Idee sellisest looduse taastamisest südalinnas võib tunduda naljaviskamisena, aga ainult neile, kes ei tea, et Euroopa Liit on ette valmistamas määrust looduse taastamisest, mis väljendab Euroopa linnade kogemust ökosüsteemidega. Otsekohalduva määruse artikkel 6 linnaökosüsteemide taastamisest nõuab 2040. aastaks rohealade kogupindala kasvu 3% võrra ning välistab linnade rohealade ja puude võrastiku liituse vähenemise võrreldes 2021. aasta seisuga. Seda plaanitakse mõõta Copernicuse projekti statistikaga, mille 2021. aasta kokkuvõtte järgi on Tartus viimase 15 aasta jooksul hõivatud rohealasid tempoga keskmiselt 1% aastas. Kuidas kavatseb linn seda trendi pöörata, kui jätkab 90ndatest pärineva rohealade ohverdamise poliitikaga?

Tartu roheküsimuste tulipunkt

Üpris vältimatult kehtestatavaid karme nõudeid on võimalik täita ikkagi ainult loodust päriselt taastades ja Kesklinnas oleme ökosüsteemidega seisus, kus me tõepoolest ei räägi enam säilitamisest, vaid taastamisest. Linna roheküsimuste igati õiguspärases tulipunktis Keskpargis on peamiseks probleemiks Emajõe rohekoridori ja kaitsealuse Toomemäe looduspargi sidusus rohevõrgustiku mõttes. Seda sidusust kahandab iga Toomemäe ja Emajõe vahelt kaotatud roheruutmeeter, kuid juba 2012. aasta Kesklinna üldplaneeringu aruteludest on selge, et Toomemäe lõikab Emajõe rohekoridorist ära just Ülikooli tänava hoonetemassiiv. Toomemäe looduskaitseala on aga olnud juba viimased kümmekond aastat dokumenteeritult kriitilises seisus:

“[Elurikkuse suurendamine] on raske väljakutse nii kaitseala valitsejale kui Tartu LV-le, sest viimase kümne aasta trend olemasolevatele kättesaadavatele andmetele tuginedes näitab liigirikkuse vähenemist.”

Seetõttu on Kesklinna parkide ja iseäranis Toomemäe elurikkuse tagamisel eraldiseisvana üpris kasutud Kureeritud elurikkuse linnaniitude ja kartulipeenarde projektid, aga ka plaanitava kultuurikeskuse detailplaneeringu roheuuringus Aveliina Helmi poolt soovitatud “rohejõgi”, mis peaks hakkama siduma Südalinna kultuurikeskusest allesjäävat Keskpargi osa ja Barclay platsi Emajõe rohekoridoriga.

Esiteks on “rohejõgi” asja sisu mõttes kahetsusväärselt eksitav metafoor, sest liikumine rohevõrgustiku tuumalade vahel peab olema ikkagi pigem kahesuunaline, kuid teiseks pole ükspuha kui suure läbilaskvusega rohekanalist Kesklinna parkide ökosüsteemile erilist kasu, kui see ei seo päriselt Emajõe rohekoridori kui linna ökotaristu peamist kandjat ja Toomemäge kui elurikkuse kriisis kiratsevat looduskaitseala.

Hoolduskava peab Toomemäge koos Kassitoomega “Tartu rohevõrgustiku üheks tähtsaimaks tuumikalaks” ja varasemate üldplaneeringute rohevõrgustiku skeemidel nähti ette selle sidet Kesklinna parkidega. Selle sideme katkestamist pole kunagi otsustatud, vaid see on dokumentides koos paljude teiste segavate rohepõhimõtetega sihipäraselt unustatud.

Ülikooli tänava taasmetsastamine

Nüüdseks loodetavasti igaveseks maha maetud ettepanek rajada Toomkiriku varemetesse klaasrestoran oli otseses vastuolus nii Toomemäe hoolduskava kui aastakese eest kehtestatud üldplaneeringuga, mis ütleb selgelt, et “Toomemäe kasutuskoormust ei ole võimalik ilma pargi kaitseväärtusi ohustamata kuigivõrd suurendada”. Seevastu võiks keskkonnapimeda tõusiklikkuse kultiveerimise asemel päästa Toomemäe isolatsioonist ja sellest tulenevast elurikkuse kriisist linnametsa rajamine Ülikooli tänavale, mis ulatuks Vanemuise ristist kuni Lossi tänavani. See aitaks taastada katkesatud sidet Toomemäe ja selle all asuva rohelusega Barclay platsi, aga ka Pirogovi platsi ja Uueturu platsi kaudu.

Ülikooli tänava metsastamine oleks linnaökoloogia mõttes tõepoolest sisuliselt taastav tegevus ja haljastuse suurendamine Toomemäe all võimaldaks leida täiendavaid viise rohevõrgustiku sidumiseks ökoduktide jm innovatiivsemate vahenditega, kuid “taasmetsastamiseks” võiks seda nimetada ka seetõttu, et päris kindlasti on kunagi Ülikooli tänava koha peal laiunud mets. Looduslike funktsioonide taastamisel võib tänapäeva linnakeskkonda silmas pidadas mõistagi leppida haljastuga, mida läbib keskkonnasäästlik kergliiklustee.

See ettepanek on utoopiline ainult 90ndate kauboikapitalistlike kriteeriumide järgi, mille on Stockholmi sündroomi pesueht väljendusena üle võtnud ka muist kohalikke kultuuritegelasi. Kui astuda kaks sammu tagasi, on selge, et mitte klaasrestoraniga Toomkiriku varemetes, vaid pigem Ülikooli tänava metsastamisega oleksime Euroopa kliimaneutraalsusele pürgivate linnade tähelepanu keskmes. Sellega saaks ka kultuuripealinna Ellujäämise kunstide silt sisulise ning tõepoolest kultuurse tähenduse – kas on võimalik kujutada ette kaunimat teed Eesti kultuuriteadvuse keskmesse kui seda on avar metsarada otse linnasüdames?

Sisulises mõttes on see aga ainus teadaolev viis päästa isolatsioonist pöördumatult rohekõrbestuv Toomemäe looduspark.

Aastakümnetega kuhjunud rohevõlg

Keskpark tuli linnaraamatukogu ja kunstimuuseumi ühishoone asukohana kõne alla üksnes seetõttu, et linn ei suutnud 2012. aastal alustada ehitust Magistri tänaval detailplaneeringu ja rahvusvahelise arhitektuurikonkursi tingimuste ebakõlade tõttu. Linnavõim on küll valmis üle oma varju hüppama, et seekord läheks teisiti, aga pole üldse kindel, et see neil Euroopa Liidu regulatiivse agendaga vastassuunas joostes õnnestuda saab.

Nii on linnal juba 2000. aastatest tegemata ka rohealade teemaplaneering, mida nõuab nüüd ka Euroopa Liidu elurikkuse strateegia 2030 ja mis peaks olema sisuliseks aluseks linna osalusele eri keskkonnaprojektides. On ainult aja küsimus, kuni selle puudumine annab linna roheagendale tagasilöögi, mis võib olla ka rahaline. Looduse taastamise määruse eiramine aga tooks kaasa trahvid, mis on sarnased kunagise suhkrutahviga – mida samuti kohalikule eripärale osutades vältida üritati. Rääkimata sellest, et samal ajal arhitektuurikonkursiga algab pargikaitsjate kohtuasi Keskpargi hoonestamise otsustanud üldplaneeringu vastu.

Targa ja tulevikku vaatava linnana peaks Tartu praegu aja maha võtma, tegema avalikkust sisuliselt kaasates ära puuduvad rohekavad ja seejärel andma värske hinnangu kultuurikeskuse võimalikele asukohtadele – volikogu erakondadest on näiteks Eesti 200 on lubanud leida võimaluse ehitada see hoopis Sadama kvartalisse. Tänapäevaste kriteeriumide järgi hinnates langeks Keskpark võimaliku asukohana ilmselt välja juba eelvaliku raames, kuid Tartu linn 2012. aasta ebaõnnestumise järel Keskparki ehitamist plaanides alternatiive ei vaaginudki – nii suur oli kiire leida leevendust Magistri tn konkursi läbikukkumise valule.

Pole sugugi välistatud, et konkurss kukub taas läbi ja seekord juba sisulistel põhjustel, mida ei aita korvata rõhumine kohalikele iseärasustele ega jürimölderlik juriidiline soovmõtlemine, millel vaevalt Euroopa mastaabis mingit tähendust on. Kas oleme valmis sellega leppima ja kes kannaks järjekordse valusa õppetunni kulud?

Blogipostitus põhineb Tartu südalinna kultuurikeskuse detailplaneeringu/arhitektuurikonkursi otsustamise tähistamiseks kirjutatud ja 8. detsembril 2022 Tartu Postimehes avaldatud följetonil pealkirjaga “Üheksa protsenti raamatupidamises kaduma läinud parki ja rohepesu eikusagilt algavas rohejões”.