Kuuldused õiguskantsleri kandideerimise seaduslikkusest on ennatlikud
Õiguskantsler palus oodata, kuni ta leiab aega selgitada, kuidas tema presidendikandidatuur on seaduslik. Kas ei oleks nüüd juba poolteist kuud kandidaadi rollis olev Ülle Madise pidanud neid asju selgeks mõtlema juba ammu?
Möödunud nädalal andis ametisolev õiguskantsler lõpuks teada oma valmisolekust kandideerida Vabariigi Presidendi ametikohale. See lõpetas kummalise olukorra, kus mitmed erakonnad pidasid Ülle Madiset oma kandidaadiks, kuid polnud aru saada, missuguse kokkuleppe nad oma kandidaadistaatust avalikult eitava õiguskantsleriga sõlminud olid. Kuigi lisaks erakondadele olid Madisele juba enne valmisoleku kinnitamist avaldanud toetust ka mitmed mainekad juristid, sh endine õiguskantsler Allar Jõks, pole siiani selge, kas või kuidas õiguskantsleri tegevuspiirangud tal üldse kandideerida lubaks.
Probleem pole selles, kuidas ametisolev õiguskantsler saaks presidendiks valituks osutumisel vabaks oma senisest ametist, sest põhiseaduse järgi vabaneb president automaatselt kõigist konkureerivatest ametitest ametivannet andes. See aga ei taga, et kandideerimise ajal säilitab õiguskantsler oma põhiseadusega nõutud range poliitilise sõltumatuse.
Õiguskantsleri tegevuse piirangud
Seda seadis Riigiõiguse blogis kahtluse alla Tallinna Ülikooli professor Madis Ernits, kelle tõlgenduse kohaselt ametisolev õiguskantsler presidendiks kandideerida ei saagi. Professori hinnangul muutus Ülle Madise sõltumatus küsitavaks juba hiljemalt juuli keskpaigaks, sest ta polnud õiguskantslerina võtnud selget seisukohta kandideerimise suhtes, kuigi oli juba kuu algusest avalikkuses figureerinud SDE kandidaadina.
Kuigi Allar Jõks ja Varro Vooglaid on avalikult kinnitanud, et õiguslikke probleeme Ülle Madise kandidatuuriga pole, on nad jätnud tähelepanuta ÕKS §12 lg1 p1-2 tegevuse piirangud, mis välistavad õiguskantsleri presidendiameti ja keelavad tal mistahes osalemise erakondade tegevuses. Samalaadsed piirangud kehtivad KS §49 lg2 p1-2 järgi kohtunikele ja Kohtunike eetikanõukogu tõlgenduses ei välista need mitte ainult korraga kahel ametipostil olemist, vaid ka konkureerivale ametipostile kandideerimist:
“KOV-i või Riigikogu valimistel kandideerimine on oma olemuselt aktiivne poliitiline tegevus, mis eeldab muuhulgas enda poliitiliste seisukohtade ja hoiakute avaldamist, seda ka erakonda või valimisliitu mittekuuluvalt parteitult kandidaadilt. Selline tegevus toob kaasa huvide konflikti ohu ja võib hakata segama kohtuniku tegevust õigusemõistmisel.”
Kui lugeda õiguskantsleri tegevuse piiranguid samal viisil, peaks need välistama kandideerimise presidendi ametikohale. Seetõttu esitasin 12. augustil õiguskantslerile pöördumise, milles palusin selgitada talle rakenduvate piirangute valguses presidendiks kandideerimise õiguslikku alust.
Ülle Madise möönis täpsustavas kirjavahetuses, et sarnaselt kohtunikega “õiguskantsler ei tohi tõepoolest kandideerida Riigikogu, KOV volikogu ega Euroopa Parlamendi valimistel, ka üksikkandidaadina mitte”. Miks ei rakendu sama piirang kandideerimisel presidendiametisse, see vajavat aga põhjalikumat seletust, mille kirjapanemiseks tekkivat õiguskantsleril aega alles mitme päeva pärast.
Kuna õiguskantsler on nüüdseks oma kandidaadistaatust kõigiti kinnitanud, siis saab tagasivaatavalt saab tema valimiskampnaaia alguse paigutada 1. juulisse, mil SDE käis ta välja oma kandidaadina. Seega on Ülle Madisel olnud piisavalt aega järele mõtelda, kas ja kuidas mõjutavad kandideerimist õiguskantsleri tegevuse piirangud. Kuna kandidaatide registreerimine algab 21. augustil ja väidetavalt on õiguskantsleril koos juba 62 häält, mille omanikud oleksid ilmselt samuti huvitatud vastusest kandideerimise õigusliku aluse küsimusele, siis ei saa täiendavaks järelemõtlemiseks palutud “mitu päeva” pikeneda nädalateks.
Ametivanne ei pruugi kehtida
Õiguskantslerilt kui riigi ühelt kõrgeimalt õigusametnikult võiks oodata arusaadavat selgitust ka oma kandidatuuriga kaasnevale rollikonflikti küsimusele, millele osutas juba professor Ernits. Ülle Madise ise tõi ajakirjaniku küsimusele vastates välja, et säilitab kandideerides erapooletu kuvandi lähtuvalt õiguskantsleri ametivandest ja sellepärast, et ta “sisuliselt ja tegelikult ongi erapooletu”.
Kui aga õiguskantsleri tegevuse piirangute täitmise ja rollikonflikti küsimustele pole arusaadavat selgitust, siis ei pruugi enam saada vaikimisi eeldada ametivande järgimist.
Näiteks esitasin õiguskantslerile päev enne tema avaliku valimiskampaania algust avalduse ID-kaardi kasutajate diskrimineerimise teemal. Selleks ajaks pidi õiguskantslerile juba olema teada SDE plaan tema väljakäimiseks oma kandidaadina, sest eelnevale suhtlusele Ülle Madisega osutatakse vastavas teavituses. Kuna õiguskantsler jättis vaatamata mu põhjalikele selgitustele ID-kaardi kasutajate diskrimineerimise avalduse sisuliselt menetlemata, siis võin oletada, et selle põhjuseks oli soov olla meele järele Riigikogus esindatud erakondadele, kelle häältest sõltub Ülle Madise valimine presidendiks.
Sarnased kahtlustused võivad tagantjärele tekkida ka teistel pöördujatel ja nende vastu peaks õiguskantslerit kaitsma tema ametivanne, aga kui kandideerimine on vastuolus õiguskantsleri tegevuse piirangutega, siis pole ametivande järgimine ja sellest tulenev õiguskantsleri erapooletus enam vaikimisi eeldatav. Samamoodi ei piisa ka sellest, kui õiguskantsler lihtsalt isiklikult kinnitab, et on kandidaadina erapooletu, vaid kandideerimise tõttu peaks ta hakkama avalikkusele tõendama, et tal pole olnud varjatud kokkuleppeid Riigikogu erakondadega, mille täitmiseks ta jättis minu avalduse menetlemata või muutis muul viisil oma käitumist.
Õiguslikult kaheldava kandideerimisega siseneb õiguskantsler probatio diabolica sfääri, kus ta peab tõendama oma erapooletust ja sõltumatust kogu kandideerimise või seda ettevalmistavate arutelude ajal, mis pole aga praktiliselt teostatav juba kasvõi seetõttu, et avalikult pole teada nende arutelude algusaeg.
Kandideerimine hääli taotlemata
Olukorra vastuolulisust väljendab ka see, et kui õiguskantsler tõepoolest kandideeriks erapooletult, nagu näeb ette tema ametivanne, siis peaks ta olema valituks osutumiseks vajalike häälte suhtes ükskõikne. Aga juba kandideerimise fakt ise tähendab, et kandidaat võtab hääli vastu ja taotleb valimist presidendiks. Kandideerimine ilma valituks osutumiseks vajalikke hääli taotlemata on vastuoluline mõiste nagu ümmargune ring või puust raud.
Õiguskantsler ise on kinnitanud, et Riigikogu liikmetega kohtudes pole tema eesmärk “üritada kedagi enda poolt hääletama meelitada”, aga juba kohtumine kandidaadi või potentsiaalse kandidaadina on otseselt seotud häälte saamisega. Seda ka juhul, kui Ülle Madise ise deklareerib seejuures oma erapooletust. Vandeadvokaat Allar Jõks püüdis oma kommentaaris tõmmata piiri sinna, et õiguskantsler ei tohiks minna “erinevate fraktsioonide uste taha kraapsu tegema ja ütlema, kas te annaksite mulle hääled”.
Küsimused sellest, kas õiguskantsler üritab kandidaadina kedagi meelitada ja kas ta teeb selleks kraapsu või kniksu, puudutavad valimiskampaania stiililisi valikuid. Kui peame hakkama kampaania välisilme põhjal hindama, kas õiguskantsler säilitas erapooletuse või mitte, siis kujuneb see paratamatult subjektiivseks. Kuidas näiteks hinnata, kas Ülle Madise jäi VPVS §151 lg1 vastava kuni kümneminutise oma kandidatuuri tutvustava ettekandega Riigikogu ees erapooletuks või ikkagi üritas kedagi enda poolt hääletama meelitada? Või ehk ei tohi ta üldse Riigikogu ette ilmudagi?
Kui lähtuda õiguskantsleri tegevuse piirangute rangest tõlgendusest, siis ei saa tõmmata piiri kampaanias lubatud ja lubamatute tegevuste vahele, vaid piiriks on juba kandideerimine ise. Kandideerimine hääli taotlemata ei ole avalikkuse jaoks arusaadav ning ähvardab kujundada presidendivalimise farsiks. Sellest näivast paradoksist ei pääse, kui püüda juhtida tähelepanu kõrvale kandideerimiselt, ja teeselda, et tegu ei olegi päriselt valimistega, vaid justkui edutamisega sama ettevõtte piires. Õiguskantsleri erapooletuse seab küsimuse alla aga juba see, et oma kandidatuuri tutvustaval pressikonverentsil väitis Ülle Madise, et toimingupiirangute küsimuses vaidlust polegi.
See on Postimehe arvamusrubriigis 17. augustil 2026 ilmunud artikli pealkirjaga “Madise palus lisaaega õiguskantsleri presidendiks kandideerimise seaduslikkuse kohta vastamisel” arhiveeritud versioon. Päisefotol on fragment KooliProjekti fotost CC BY-SA 2023, millel kujutatakse õiguskantsleri kohtumiste ruumi, kus Ülle Madise avalikkusel lõputult oodata laseb.
