Miks lasen end Riigikokku saades kiibistada?

Toomas Hendrik Ilves on ajalukku läinud digiteemade presidendina, kes küll leidis, et privaatsus on ülehinnatud, aga ikkagi teipis kinni oma läpaka veebikaamera. Tema unelm ID-kaardist kui Interneti juhiloast pole õnneks teostunud, kuid tema küünilised õpetussõnad, kuidas ei tule karta mitte Suurt Venda vaid Väikest Õde, on ilmselt pidurdanud Eesti noore infoühiskonna eneseteadvuse arengut mitmete aastate jagu. Järgnev blogipost mitte ainult ei pane Eesti arenguseisu digiõiguste konteksti, vaid väljendab digitaalse hõimuühiskonna liikmena elamise igapäevast mannetust.

Lemmikloomaregister pole mõteldud otseselt avaliku andmekoguna, vaid seda peaks omavalitsuste või varjupaikade töötajad kasutatama tänavale eksinud lemmikute tuvastamiseks kiibinumbri järgi. Teatud vaatenurgast on päris hea mõte luua register, kust saab looma leidmisel ja kiibilugeja olemasolul loomaomaniku kontaktandmed tuvastada kestahes ning pole vaja pöörduda mõne ametiasutuse poole. Igatahes on selline võimalus arendaja poolt sellesse infosüsteemi jäetud. Kuid sellel on ka oma varjuküljed.

Kui lasta botil alla laadida kogu andmebaas, siis on see esiteks alternatiivne telefoniraamat, teiseks aga toob avalikkuse tüki privaatsfäärist, mida sugugi kõik ei ole valmis jagama. Kes see ikka väga tahaks, et kõik nende lemmikutega seonduv ühtäkki avalikuks saaks?

Arusaadavatel põhjustel ei saa ma alla laaditud andmebaasi teiega täies mahus jagada, sest siis ähvardaks mind ilmselt kriminaalkaristus. Aga ma arvan, et on õigustatud avalik huvi selle vastu, kuidas tunnevad end selles registris kajastatuna need Riigikokku kandideerijad, kes meil tundlike isendi- ja isikuandmete ning eraelu puutumatuse regulatsiooni peaks tulevikus seadustesse valama.

Läheme andmeväljasõidule!

Olete veel minuga? Vaatame järgi, missuguste Riigikogu valimiste kandidaatide lemmikud selles allalaaditud jupis registrist kajastuvad? Aga peate hetke ootama — sest enne tuleb kodanikualgatuse korras aidata valimisteenistusel täita juba pool tosinat aastat meie e-riigis kehtivat avaandmete seadust, mille olulisusest hakatakse alles nüüd tagantjärele aru saama. Selleks modisin masinloetaval kujul avaldamisele kuuluvaid isikuandmeid kokku kaapima sellesama skripti, mis ülal netisügavusest tundlikke isendiandmeid kaevas.

Need Riigikogu kandidaate pinnivatele ajakirjanikele ja kodanikuaktivistidest valimisküsitluste koostajatele nii vajalikud andmed on nüüd kõigile soovijatele kasutamiseks leitavad siit — ning pannes kokku need gerilja-avaandmed ja kogutud illegaalsed isendiandmed võime nüüd meiegi asuda oma uudishimu rahuldama.

See tabel pole muidugi täielik ja nimi pole andmebaasi mõttes alati kõige paremini töötav indikaator, aga kuna registrist saab ka loomapidaja telefoninumbri, siis üle vaadates selgub, et enamik numbreid kattub nende kandidaatide andmetega, kes on oma kandidaadiankeedis telefoninumbri ära toonud. Vabandust, kui mõni kandidaat on siiski endale selles tabelis uue virtuaalse lemmiku saanud!

Siin tabelis pole andmeid väga palju, aga kuna valik on juhuslik, siis võib siit vähemalt püüda sõnastada mõningaid huvitavaid hüpoteese:

• Kõige usinamad lemmikute kiipijad on Keskerakond ja Eestimaa Rohelised;
• Valdav enamik ehk 72 protsenti lemmikute registreerijatest on naised;
• Riigikogu kandidaadid kalduvad olema pigem koera- kui kassiinimesed, vähemalt peavad nad olulisemaks kiipida koeri (see on ka mõnes omavalitsuses, nt Tartus ainsana kohustuslik);
• Kõige populaarsem koeranimi Riigikokku pürgijate seas on Caesar ja kõige populaarsem kassinimi on Kit(i/y).

Loomulikult saaksin teha ulatuslikumaid järeldusi loomade kiibistamise ja sellega seonduva kohta ülejäänud lemmikloomaregistrist kaevandatud andmetest, aga iseäranis siit tabelist paistab, et osade loomaomanike kontakttelefonid võivad olla aegunud — Ott, Ülle ja Jelena, palun, vaadake igaks juhuks oma kontaktid registris üle ja uuendage need, sest vananenud telefoninumbrid ei aita omanikuga looma leidmise korral ühendust võtta!

Minu valimisse sattunud loomaomanikest nimekaim on ilmselt Mailis Reps, kelle lemmikut kuugeldades selgus aga, et ajakirjanduse andmetel on loom õnnetuses hukkunud ning minister eirab ajakirjanike pöördumisi asjaolude väljaselgitamiseks. Loomulikult tekitas see mus kohe huvi, kas ministril on teisigi loomi registreeritud, kuid ainukese asjana tuli välja, et on üks Welsh Corgi Pembroke, kelle nimena on toodud on Reps Mailis — loodetavasti vähemalt omanik teab miks!

Aga see toob meid otse selle postituse ajendi ja ühtlasi ka tuuma juurde.

Kiibi oma lemmik…

Lemmikute kiipimine on teema, mis sundis minusugust segaverelist krantsi nendel valimistel osalema. Mitte sellepärast, et ma arvaks, et armastatud olendite kiipimine oleks universaalne vahend nende kadumamineku vastu. Pigem vastupidi, ma olen loomakaitsjate küsimusele kiipimise kohustuslikuks muutmise kohta juba kahtedel valimistel vastanud, et ma üldkohustuslikkust ei poolda — ja oma lapsi rahvaüritustel kadumamineku vastu kiipima me ilmselt samuti ilma teist korda mõtlemata ei tõtta.

Seetõttu vastasin seekord veidi täpsemalt, tegin päringud ühendkuningriigi loomakaitsjatele, et saada neilt kiipimise mõjude kohta täpsem statistika ning sain ka vastuse päringule statistika kohta Tallinna linnast, mis on kõige pikemalt nõudnud lemmikute kiipimist. Kiipimine teeb kindlasti lihtsamaks kadunud loomade tagastamise nende kodudesse, aga selle mõju näikse UK statistika põhjal olevat suuresti teadlikkust tõstev — hea loomapidaja pöördub looma kadumaminemisel niikuinii varjupaikadesse ja on ka kaelarihmad jm harjumuspärased võimalused lemmikute märgistamiseks. Kiipimine on pigem abivahend eriolukordadeks ja halbade peremeeste distsiplineerimiseks. Kirjutan sellest pikemalt, kui olen saanud Tallinna linnalt vastused täpsustavatele küsimustele.

Ent kui kiipimine pole kuidagi füüsiliselt ohtlik, miks siis peaks kahtlema lemmikute kiipimises — isegi kui on nii, et see otseselt päästab ainult murdosa loomadest igavuspensionist varjupaigas või sattumisest prügimäe loomsete jäätmete sektsiooni? Jah, võimalik, et ei peakski kahtlema, kuid minu arvates peaks siiski tegema andmete põhjal kindlaks, kas kiipimine peaks olema üldkohustuslik, missugused peaks olema sanktsioonid ja milliseid piirkondlikke või valdkondlikke erandeid lubada — näiteks pimedate juhtkoeri ei kiibita. Ülalosutatud registriandmed saaks olla anonümiseeritult koos loomade elutsükli andmetega avaldatud, et loomakaitsjad võiks teha andmepõhise poliitikaettepaneku. See hoiaks ära hulga emotsionaalseid vaidlusi, mida lemmikute halduse küsimused kindlasti tekitavad.

Mind ajendas aga valimistsirkusse sukelduma solidaarsus koertega veidi laiemas tähenduses. Kui arutasin roheliste esimehe Züleyxa Izmailova ettepanekut valimistel kandideerida ühe valdkonda hästi tundva feministliku kunstikriitikuga, siis selgus kiiresti, et kuigi koera kuvand sobib perfektselt minu profiili ning programmiga, siis problemaatiliseks teeb selle just kiipimise vastuolulisus. Tema soovitas mul kiipijate peale lihtsalt uriseda, aga ma valisin hea koerana siiski veidi tsiviliseerituma taktika.

… ja kiibi oma vaenlane!

Toomas Hendrik Ilves pidas 2015. aastal esoteerilise ettekande kiipimise võludest Eesti sõprade kohtumisel valitud seltskonnale üle maailma viisil, mis on mulle igaveseks meelde jäänud. Toona veel e-Narnia presidendina rääkis ta lõõpimisi nii kahefaktorilisest autentimisest kui biomeetriliste andmete kogumisest suutes ühes lauses mõnitada nii Euroopa Parlamenti kui selle poolt inimõiguste kaitsmise eest tunnustuse saanud infoühiskonna vilepuhujat Edward Snowdenit.

Seinale projitseeritud pilt minusugustest krantsidest, kellele arvutivõrgud on tähendanud vabadust, võimalust suhelda mõttekaaslastega üle maailma ja ennast arendada küsimata selleks üheltki peremehelt luba, kus joosta või missuguse puu juures nuuskida, rääkis ta sellest, kuidas Internetis tuleks kõik kasutajad kiipida. See kiip, mida ta silmas pidas, on loomulikult meie ID-kaardi kiip — meie infoühiskonna õnn ja õnnetus. Kaslase nimega president kirjeldas informatsiooni kiirteed, kus liiguvad paralleelsetel sõiduradadel autod, millel pole numbrimärke — aga kuidas me siis teame, kes on kes?

Kontekst oli loomulikult Snowden ja tema arvutifriikidest fännid, kes ei teadvat midagi liberaalsest demokraatiast, kes pole kunagi lugenud Locke’i ega Hobbes’i ja kes kahjuks ei suuda liikuda IT ja kultuuri valdkonna vahel. Ilves unistas oma kujutluspildis võimalusest võtta informatsioonilekete ärahoidmiseks kasutusele ID-kaart kui Interneti juhiluba, mis numbrimärgina kõigile kasutajatele igal hektel otsaette kleebituna paneb registrisse kõik nende liigutused.

Ma loodan, et on arusaadav, miks koerte kiipimine hoogtöö korras ja vastavad registrid minus automaatse äratõukereaktsiooni tekitavad. Kiibistamine on siiski küllaltki invasiivne ja äärmuslik meetod elusolendite identifitseerimiseks — olgu need siis lemmikloomad, kariloomad või digikodanikud.

Hõimuühiskonna libaliberalistikud väärtused

Eesti infoühiskond on oma olemuselt vastuoluline nähtus. Väärtuste mõttes oleme tüüpiline koloniaalmaa Euroopa äärealal, samas oleme Venemaa kõrval ja see sunnib alati seljataha vaatama. Ma ei tea, kas Eesti on isegi päriselt käsitletav riigina, sest me toimime rohkem hõimuühiskonnana, kus kõik asjapulgad teavad kõiki teisi asjapulki kellegi sugulase sugulase kaudu ning igasugune päris riiklus on pigem tajutud tarbetu formaalsusena — igasugused õiguste nõudjad pigem hõimu ühise heaolu õõnestajatena.

Vajadus koloniaalriigina end ülejäänud Euroopale kasulikuks teha ja samas hirm, et keegi läheneb seljatagant ei anna just palju mahti mõtelda väärtustele. Meie infoühiskond on katsepolügon, mis on kokku klopsitud 1990ndatel Skandinaaviast annetuseks saadud vanast kolast ja kohalike häkkerite entusiasmist. Ei saa ütelda, et see ei oleks leidlik, sest meie IT-ekspertide leidlikkus sarnaneb tõepoolest Levi-Straussi kirjeldatud pärismaalaste formaliseerimata funktsionaalsele teadmisele taime- ja loomariigi kohta, mis annab kohati silmad ette teaduselegi. See on mõttelaad, mis innustab süsteemide lammutajaid ning uuesti tükkidest kokkupanijaid ning mulle kui poole kohaga pühapäevahäkkerile on keerulistele süsteemidele aukartuseta lähenemise kreedo äärmiselt sümpaatne.

Kuigi sellel hoiakul põhineb meie infoühiskonna edulugu, ei vii see, mis tõi meid siia, meid edasi. Hõimuühiskonna unistus hüppavast võõramaa kaslasest on ammu oma sära kaotanud ja IT-ringkondadeski küsitakse järjest sagedamini meie saatuse kohta. Meil on vaja hakata aru saama, misasi on riik, demokraata ja põhimõtted, millel need rajanevad ning tuua need mõisted infoühiskonda.

Meie taotus teha Ilvese kombel Euroopale selgeks, et nad võtaksid üle meie hõimuühiskonna väärtustel põhineva infoühiskonna kontseptsiooni pole mõeldav. Mida vähem me sellest endale aru anname, seda rumalamate pärismaalaste mulje jätame, kui püüame neid väärtusi maailmale tutvustada liberaalse demokraatia sildi all.

Minu ja mu piraatidest mõttekaaslaste koostatud ning roheliste programmi alla jooniv infoühiskonna peatükk plaanib esimesed sammud, et tõlkida jätkusuutlik osa Eesti 1990ndate pärandist Euroopalike väärtuste raamistusse.

Eraelu talumatu puutumatus

Üks liberaalse demokraatia baasväärtus, mille viljelemise pärast meie hõimupealikud on meid järjekindlalt hurjutanud, on soov olla iseseisev indiviid, demokraatliku ühiskonna mõtlev liige, kellel on oma puutumatud õigused ja tähenduslik roll ühiskonnas. Selle sümptomaatiline näide on põlgus eraelu puutumatuse suhtes, mis on olnud meie riiklikus retoorikas ja seadusloomes valdav… Ausal inimesel pole ometi midagi varjata? Eestlane ju usaldab oma riiki, usaldab ju, eks? Aga kas küsimus on üldse selles, mida mõni üksik inimene tunneb või arvab?

Ma soovitan siinkohal teha lugemisse pausi ning mõtelda, mida see meie e-riigi jaoks tähendab, kui järgnev kirjeldus polegi minu isiklik unenägu, vaid see, kuidas me huvitatud, informeeritud, aga neutraalsele vaatlejale väljastpoolt paistame.

Alustuseks mõned taustafaktid:

• Eestis on jätkuvalt tühistamata Euroopa Liidu kohtu poolt Euroopa põhiõiguste hartaga vastuolus olevaks tunnistatud kasutajate netiühenduste metaandmete kogumine. Selle kirjutas kohalikku seadustikku EL direktiivide suhtes muidu nii umbusklik Eesti ülikiiresti, olles Euroopas järjekorras teine riik, kes seda tegi.

• Euroopa üldise andmekaitsemääruse ehk GDPRi suhtes on olnud IT-ringkonnad ja valitsus üldiselt vaenulikult meelestatud. Määrust Eesti seadusse kandvad sätted laagerdusid Riigikogus pikalt ning hakkasid lõpuks kehtima alles kuu aja eest 15. jaanuaril, kuigi EL poolt pidid need kehtima hakkama juba 25. mail 2018. Määruse lõpptekst oli Euroopa Liidu teatajas avaldatud juba 2016.

• Meie e-hääletuse juures pigistatakse jätkuvalt silma kinni kollektiivse hääletamise probleemi ees, kuigi selle lahendamine seadusandluse, hääletustarkvara ja teavituskampaania abil oli esimene ja kõige olulisem asi asi, mille lahendamisest hinnati meie projekti edukust sõltuvat.

• Meie riikliku jälitustegevuse maht on hämmastav, see muudkui kasvab ning mitte keegi pole suutnud ametiasutusi ega poliitikuid veenda, et seda muuta — või vähemalt, et jälitustegevuse statistika tehtaks detailselt kättesaadavaks, et see võiks olla aluseks argumenteerimisel regulatsiooni paremaks kujundamiseks.

• Välisilmale kümneid aastaid jutustatud lugu kõigile ID-kaardi omanikele avanevast konsoolist, kust näeb kõiki päringuid, mida isiku kohta on eri riigiasutustes tehtud on muinasjutt. Selles konsoolis polnud kuni viimase paari aastani nähtav eriti midagi ja nüüdseks on sinna jõudnud piiratud ülevaade neljas andmebaasis tehtavatest päringutest.

• Meie riiklikus retoorikas jutustatakse väljapoole lugusid imepärasest Eesti rahvast, kes usaldab oma riiki ja kellel pole probleeme andmeleketega. Kui tsiviliseeritud riikide esindajad uurivad, kas meie süsteemid on nii turvalised, et meil pole andmelekkeid olnud, siis kunagi ei meenu kellelegi Imre Perli nimeline andmebaas kõigi eestlaste isikuandmetega.

• Infosüsteemide isikuandmeid lekitavate puuduste teatavaks tegijaid on süüdistatud riigivastases tegevuses ja isikuandmete korraliku kaitsmise nõudmine on meie hõimuühiskonnas sotsiaane enesetapp. Andmebaaside lekkeid ja spämmerite metoodikat avalikustanud arvutiturbe ekspert Tõnu Samuel elab ja töötab praegu kuuldavasti Jaapanis.

Minu poole on pöördunud välisajakirjanikud täpselt nende küsimustega ning olen neile rääkinud sedasama juttu. Nende jaoks on alati jäänud mõistatuseks, miks me kodanikena oma valitsuse sellise käitumisega lepime. Maineka Saksa ajalehe ajakirjanik kohtus muga kord Tartus ning oli vaimustunud sellest, kui teatasin talle kohtumise paiga GPS-koordinaatide kujul ja ei pidanud telefonis pikka vestlust sellest, et kuidas jõuda punkti X. Teise asjana küsis ta aga, et miks teil siin igalpool niipalju valvekaameraid on, et kas teil on siin nii kõrge kuritegevus.

Eraelu puutumatus on demokraatliku ühiskonna alusväärtus, sest ilma privaatsfäärita, kus me saame ilma kriitikat kartmata enda mõtetel lennata lasta ja proovida eri vaateid, eksperimenteerida, ilma selleta pole ka sisukat avalikku debatti. Pole nii, et kui sul on midagi öelda, siis pead seda olema kohe valmis tegema avalikult rambivalguses ja omaenda nime all. Avalikul arutelul palju eelstaadiume, mis peavad olema võimaldatud. Kui puudub kindel koht, kus ma olen kaitstud välise surve eest oma seisukohti mingis kindlas suunas kujundada, siis puudub ka süüme- ja mõttevabadus — ja see hakkab piirama ka sõnavabadust.

Selsamal põhjusel on ka meie ajakirjandusväljaannete poolt avalikult halvustatav anonüümsus ja pseudonüümsus vahel kõigile eluliselt vajalik. Nende demokraatliku ühiskonna aluseks olevate kommunikatsioonimehhanismide mõnitamine ja katsed neid välja juurida annavad aimu meie rahvuslikus eneseteadvuses peituvatest kannatustest. Seda võiks püüda heatahtlikult mõista n-ö tavalise kodaniku puhul ja arvan, et seda peakski mõistma — kuid see ei tohiks olla lubatav meie poliitilistele eestkõnelejatele.

Võib-olla võiks ülal esitatud loetelule joone alla tõmmata tähelepanekuga, et Eesti võttis vastu riigiaparaadi avatuse, andmeteaduse, masinõppe ja tehisintellekti jm toredate märksõnade jaoks tsentraalse tähtsusega avaandmete seadusemuudatused Euroopas kõige viimasena ja sedagi alles siis, kui Euroopa Liit oli alustanud rikkumismenetlust. Ja mis veelgi enam — pärast muudatuste avaliku teabe seadusse kirjutamist unustati need aastateks.

Asutasime mõttekaaslastega kahe aasta eest selle olulise puuduse leevendamiseks organisatsiooni Open Knowledge Estonia ning alles viimasel aastal on ses osas märgata valmisolekut muudatusteks. Kindlasti ei nõustu mu ülaloleva sõnavõtu tooniga kõik mu kolleegid sellest avatud teadmust kui infoühiskonna baasväärtust edendavast organisatsioonist, kuid ilmselt sisu osas on nad muga nõus. Miks ei oska me kasutada ära kõiki neid toredaid inimesi, kes kõik meil siin on, et astuda samm hõimuühiskonnast päris õigusriikluse poole?

Daniel Vaariku 2015. aasta katse sõnastada infoühiskonna korüfeede renomeele toetudes infoühiskonna aktivistide jaoks ilmselget vajadust pöörduda kohtlaselt ja skaleerumatult e-Narnia muinasloolt millelegi praktilisemale, nt häkkerliku beeta-riigi kontseptsioonile pole Vaariku hinnangul meie riiki suunda muutma pannud.

Eraelu puutumatuse ja informatsiooni avaliku saadavuse läbimõeldud tasakaal on see, millel põhineb demokraatlik ning kultuurne infoühiskond. Ma loodan, et toimuv valimiskampaania aitab seda suunda korrigeerida. Vähemalt ITLi infoühiskonna debatil nõustusid kõigi erakondade esindajad avaandmete mahajäämuse tõsiselt käsile võtma. Minu eesmärk on, et sellega kaasneks infoühiskonna kontseptsioonide vähemalt Euroopa tasemel mõistmine, sest Eestis on võimalik innoveerida digivaldkonda palju rohkem, kui me praegu oma ajaloolisest kogemusest ja 1990ndate dogmadest kammitsetuna teeme.

Millal keegi sinuga viimati ilusti rääkis?

Seejuures pole nii, et inimesed tegelikult nõustuks hõimupealike retoorikaga. Jah, inimesed väljendavad eraelu puutumatuse suhtes ükskõiksust, kui küsida neilt abstraktne küsimus, et kas neile on privaatsus oluline. Siiski näitab enne GDPRi vastuvõtmist tellitud spetsiaalne eurobaromeetri uuring, et kuigi eestlased ilmselt suuresti aastatepikkuse propaganda mõjul on üldküsimuste suhtes võrdlemisi ükskõiksed, siis andmete käitamisega seotud konkreetsete küsimuste osas ei ole nad sugugi nii usaldavad.

Me tea, kuidas arvutada kokku Ilvese algatatud Suure Venna ja Väikse Õe muinasloo poolt tehtud kahju Eesti infoühiskonnale. Minu arvates on meie tärkava infoühiskonna eneseteadvuse suhtes kuritegu vihjata sellele, et riiklikust hoolimatusest eraelu puutumatuse vastu ei tohiks rääkida ja et minge õiendage parem Facebooki või Google’iga. Jah, ka meediamonopolide seisusse tõusnud suletud platvormid on probleem, millega on oluline tegeleda, kuid selline riigi vastutuselt tähelepanu kõrvalejuhtimine ei ole mulle mõistetav — eriti kuna see pole juhuslikult pillatud märkus, vaid sihipärane kampaania.

Kuigi minu meelest on Internet tõepoolest kallutatud ülemäära kasluse poole ja koerus strukturaalselt alavääristatud, siiski ei taha ma selle tekstiga õhutada liikidevahelist vaenu. Mu soov on natukegi rehabiliteerida koeralikkust ning teha seda solidaarsusest kõigiga, kelle jaoks meie hõimuühiskonna avalik diskursus pole kuigi inspireeriv ning kes tahaks seda muuta.

See markeerib tegelikult seda, miks tundus mulle ainuvõimalik kandideerimine Narvas ja Ida-Virumaal. Ma arvan, et kui keegi Eestis tunneb end meie avalikus debatis veel rohkem võõrkehana kui minusugune digiõiguste valvekoer, siis need on Ida-Virumaa elanikud. Ma pole siinkandis ülemäära palju käinud ja olen praeguseks Narvas elanud kõigest kolm nädalat, aga mäletan, et paari aasta eest siin ühel häkatonil osaledes hakkas mulle enam-vähem teise asjana silma, et kolmandik kohalike noorte häkatoniprojektidest on seotud põlevkiviga. Põlevkivi on see, mis hoiab Ida-Virumaad elus kogu jõhkruse kiuste, mida Eesti riik siinsete inimeste vastu üles näitab.

Seepärast pakun välja, et kogu Eestit hõlmav arenguhüpe pole mitte mõni uus infosüsteem või klanitud e-riigi edendusprojekt, aga ka mitte Ida-Virumaa tööstusest ja oskusteabest loobumine, vaid meil tuleks raiuda läbi Gordioni sõlm, mis seob hõimurahvast 1990ndate IT-edulooga ja idavirulasi 20nda sajandi teise poole põlevkivi-edulooga. See on samm, mis peab muutma meie suhtumist tehnoloogiasse ja väärtustesse. Vaba ja avatud infotaristu koos netikasutajatele tagatud õigustega on luksus, aga me väärime seda. Ka keskkonnasäästlik energiatööstus ja avatud energiataristu koos võrdselt pika oodatava elueaga kui ülejäänud Eestis on luksus, aga me väärime seda ka.

Kümne aasta jooksul kolime me kõik niikuinii Narva, aga esialgu võiks püüda siin korraldada avaandmete päeva. Sest — kas ma juba ei ütelnud, et andmed on Ida-Virumaa uus põlevkivi…

“Mis tõi meid siia — ei vii meid enam edasi?”

Kes on jutu siiani läbi luges, see vist ei vaja enam täiendavat selgitust, miks on mu valimislubadus, et ma end ära kiibistan, kui saan Riigikokku pääsemiseks vajalikud hääled…