Tegelikku tuvastamisvajadust polnudki

Mäletatavasti on VVK-l halb komme visata oma koosolekutelt põhjenduseta välja vaatlejaid. Kui Riigikohus minu 6.03 koosolekult eemaldamisele tegi veel katet üteldes, et see oli lubatud elektroonsete koosolekutega kaasneva üldise turvariski tõttu, siis kolme vaatleja politsei toel eemaldamine 12.06 füüsiliselt koosolekult anti 27.06 arutada Riigikohtu laiendatud koosseisule, mis eeldatavasti jõuab otsusele sügiseks.

Hoolimata Riigikohtu näpuvibutusest ei suutnud VVK esimees aga hoiduda vaatlejate ahistamisest vaid nädal hiljem 3.07 veebikoosolekul, kus asus valimisvaatleja Sulev Švilponiselt ootamatult nõudma, et too lülitaks sisse kaamera ja teeks häält. Seda olevat olnud tarvis selleks, et valimisvaatlejat “tuvastada”. Kuna selliseks nõudmiseks polnud alust, esitas valimisvaatleja Švilponis 7.07 selle kohta kaebuse, mille edastas VVK esimees 9.07 Riigikohtule omapoolse kommentaariga, mille selgitav lõpuosa on näha juuresoleval pildil.

Kommentaar on mitmes mõttes huvitav ja VVK esimees Ingrid Kullerkann üpris reetlikult ei suuda selles jätta osutamata 12.06 intsidendile, kus ta keeldus vaatlejatele tutvustamast koosolekult eemaldamise põhjust ning kutsus selle asemel politsei. Kuna ta esitab oma osutuses aga ka tõele mittevastava faktiväite ja ebakohase isikliku väärtushinnangu valimisvaatleja Švilponise kohta, siis võib oletada nii sellesama 3.07 ahistamise kui järgnevate ebakohaste sammude taga isiklikku motivatsiooni maksta võimupositsioonilt kätte nii Sulev Švilponisele kui teistele valimisvaatlejatele.

Jättes kõrvale, et selline inimene VVK esimehe rolli ilmselt ei sobi, väljendab Riigikohtule edastatud kommentaari selgitav lõpuosa ka muid huvitavaid seisukohti. Esiteks paistab silma esimehe despootlik ettekujutus, et veebikoosolekule registreerinud vaatlejad peavad end mingil temale meelepärasel moel esitlema. Konkreetne esimees Kullerkannile meelepärane viis paistab olevat videoesitlus, sj soovib ta töökorra kohaselt rangelt passiivses rollis olevad ja tüüpiliselt koosolekut kodu privaatsuses jälgivad vaatlejad panna läbima kaamera ees mingitlaadi “trikoovoore”.

Selliste trikoovoorude korraldamisele näeb ta õigustust RKVS §19⁴ lg2 vaatlejate kohustuses “end esitleda”, aga paistab sellest veel lisaks tuletavat õiguse allutada vaatlejad ka mingitlaadi improviseeritud “tuvastamisele”, mida ta suutvat teha ka hääle järgi. Eeldatavasti peab ta seejuures arvama, et suudab sellisel moel läbiviidud lava- ja hääleproovidega tuvastada ka osalejaid, kellega ta pole varem isiklikult kohtunud, st neid näinud ega kuulnud – sest vastasel juhul oleks see mõnede osalejate, nt valimisvaatleja Švilponise allutamine põhjendamatule erikohtlemisele.

Tuvastamisabsurdi joonib aga alla kommentaari viimane lause, millega esimees Kullerkann näib soovivat rõhutada, et tal oli ka objektiivne vajadus või lausa kohustus asuda käepäraste vahenditega valimisvaatleja Švilponist tuvastama. Ent kui seda lauset tähelepanelikult lugeda, siis paistab selle loogiliseks sisuks olevat hoopis väide, et kui oleks olnud vaja valimisvaatlejat ka tegelikult tuvastada, siis oleks see koosoleku algust veelgi edasi lükanud.

Ehk sisuliselt tõmbab VVK esimees Kullerkann oma kummalise arutluskäigu lõpuks ise endalt loogikavaiba alt väites, et “tegelikku tuvastamisvajadust” polnudki – ja ta püüdis panna valimisvaatlejat selle koduses majapidamises läbima trikoovooru mingitel muudel põhjustel.

Isegi kui selline omamoodi lõbus ja otse elust materjal sobiks tõenäoliselt hästi kasutamiseks gümnaasiumi filosoofiatunni loogikaharjutuste raames või juuratudengite praktilise argumentatsiooni kursusel, pole sellise materjali tekkimine VVK kui valimiste järelevalvet teostava ja eeldatavasti rangelt korrektse ning neutraalse asutuse tööprotsessist siiski sugugi rõõmustav.

VVK järgmise nädala 10.07 koosolek kujunes seetõttu omamoodi trikoovooruks esimees Kullerkannile endale, sest registreerisime esmalt juriidilise isikuna koosolekul osalema valimisvaatlejaid esindava MTÜ Ausad Valimised, tavapäraste eraisikutest vaatlejatena registreerusid ka Märt Põder ja Sulev Šviponis. Lisaks kutsusime avalikult üles koosoleku jälgimise soovist RVT-le teada andma kõiki huvilisi oma kõige kummalisematelt meiliaadressidelt. Selle tulemusena olid lõpuks osalejate nimekirjas muuhulgas tegelased nagu Huvitatud Kodanik ning pseudonüümse influentserina tuntud Anu Nüümse.

Kõik osalejad olid end koosolekule registreerinud sellega, et esitasid RVT-le meili teel sooviavalduse koosoleku jälgimiseks. Seega olid nad RVKS §19⁴ lg2 ette nähtud korras “end esitlenud”. Trikoovooru oli neist sel saatuslikul koosolekul nõus läbima aga vaid varasemates vintsutustes karastunud veteranvaatleja Švilponis, kes siiski pareeris kaamera sisse lülitamast küsimusega selle põhjuse kohta ning piirdus juba varasemast tuntud “häältuvastusega”.

Riigikohtu eritähelepanu alla sattunud VVKst oleks võinud eeldada, et järgitakse rangelt seadust ja töökorda ning lubatakse selle kohaselt rangelt passiivses rollis osalejatel koosolekut rahus edasi jälgida, kuid improviseeritud trikoovooru läbikukkumise järel visati kõik selles mitte osaleda soovinud koosoleku jälgijad, sh MTÜ Ausad Valimised ja Märt Põder veebikoosolekult välja.

VVK järjekordse kontrollimatu vägivallaakti tulemusel täienes valimisvaatleja Švilponise 7.07 kaebus Riigikohtule eile 15.07 veel kokku nelja sarnase taotlusega kaebusega, mille esitajateks olid seekord juriidilise isikuna MTÜ Ausad Valimised ja eraisikutena Märt Põder, Kaspar Kartanas ning emeriitkuningriiklane Kalle Kulbok, kes oli 10.07 koosolekul kaebaja rollis.

Mida Riigikohus järjekordse valimiskaebuste laviiniga peale hakkab, seda on keeruline ennustada, kuid need võiks pakkuda kõrgele kohtule küllaldaselt materjali, et anda hinnang VVK esimehe ebakohasele ja eeldatavasti õigusvastasele käitumisele.

Arvestades, et minu ootamatu eemaldamine 6.03 veebikoosolekult ja sellele kummalise õigustuse leiutanud Riigikohtu kaasus 5-25-3 leidis 18.06 avaldatud OSCE/ODIHR õigusraportis negatiivset äramärkimist kokku vähemalt kolmel või neljal korral, siis võiks arvata, et nüüd sellele järgnenud väljaviskamised füüsilistelt ja elektroonilistelt koosolekutelt panevad kõrget kohut tõsiselt pead kratsima – sest vaevalt see meie valimiste niigi küsitavat demokraatlikkuse hinnet tõstab.

Mida aga saab selle kõige kohta tõsikindlusele läheneva tõenäosusega ütelda juba praegu, on see, et kui teil on komme üllatada kaaskodanikke improviseeritud trikoovoorudega, siis pange end etteasteteks supelkostüümis valmis ka ise!

See on arhiveeritud blogiversioon följetoni vormis suveõhtusest loogikaharjutusest, sobiks tõenäoliselt hästi kasutamiseks gümnaasiumi filosoofiatunni loogikaharjutuste raames või juuratudengite praktilise argumentatsiooni kursusel, kuid pärineb siiski VVK esimehe 9.07.2025 ametlikust kommentaarist Riigikohtule.