Kuidas minust sai puukallistaja

Tartus metsaalad sisuliselt puuduvad ja seetõttu on minu metsakogemus olnud seotud suviti peamiselt Kurepaluga ja tosina lapsepõlveaasta vältel Nõmme metsaga Tallinnas. Tartus, aga iseäranis Tartu kesklinnas on iga puu asendamatu ja see tõdemus tabas mind esimest korda valusalt, kui linn võttis minuga konsulteerimata maha suure vahtra, mis kaitses mu kodu Laia tänava liiklusmüra ja lõõskava suvepäikese eest.

Tõsi, ühel varasemal nädalavahetuse hommikul püüdsid omaalgatuslikult teha sedasama ka naabrid, kellele jõudsin jaole enne, kui nad suutsid puule suuremat kahju teha. Linn tegi aga oma töö ära tööpäeval salaja ja justkui kõnnitee süütu uuendamise käigus – kui läksin hommikul välja, oli kõik tavapärane, aga kui jõudsin õhtul koju, siis oli puu maja eest lihtsalt maha võetud ja järel ainult saepuru.

Olin juba korra selle puu päästnud ja oli šokeeriv, et juba mõni aasta hiljem tungib keegi võõras minu aeda ja võtab puu lihtsalt maha. Ma ei hakanud väga põhjalikult uurima, kas oli raieluba või kuidas selleni jõuti või kas puu oli õiguslikult minu või linna maa peal – hinnanguliselt oli ta piiri peal, aga kahtlemata pidasin seda puud omaks. Mahavõtjal puudus puuga mistahes suhe.

Puukallistaja sünnib kaitserefleksist

Ma polnud väga juurelnud, et miks ma sellest skandaali ei teinud vmt, aga viimases “Sirbis” võrdleb Faristamo Eller selliseid olukordi tabavalt lähedase kaotamisel läbitava traumakogemuse ning sellele järgneva leina viie staadiumiga¹. Neist esimene olevat Šveitsi psühhiaatri Kübler-Rossi 1969. aasta hüpoteesi kohaselt eitamine – ja ilmselt ongi lihtsam vägivallale ja kaotusele liialt tähelepanu pööramata oma eluga lihtsalt edasi minna.

See ei tähenda muidugi, et traumakogemus on sellega ületatud – ja Farištamo võtab oma lühikeses artiklis selle teekonna kokku nii:

“Loodus- ja loomakaitsjaid kuulates võib tuua paralleeli leina viie staadiumiga: eitamine, viha, tingimine, masendus ja viimaks leppimine. /—/ Kui õnnestub need tunded läbida, võib tulla midagi leppimise sarnast. See ei tähenda allaandmist ega apaatsust. Kiire õnnestumise lootus ja lootusetusega vahelduv optimism asenduvad rahuliku veendumusega, et tehakse õiget asja, ning tagasilöögid enam ei heiduta.”

Ilmselt pole Kübler-Rossi leina staadiumid ei paratamatud ega kohustuslikud, kuid sarnaste seisundite järk-järgulise läbielamise teel sünnib oletatavasti ka tüüpiline puukallistaja. Minu kasvamine puukallistajaks pole samuti toimunud üleöö, kuid see ilmselt algas traumakogemuse poolt eelprogrammeeritud empaatiast ja tõenduse koorma automaatsest asetamisest linna õlgadele, kui kuskil oli taas väidetavalt hädavajalik eemaldada mõned pargipuud.

Esimesed sammmud puukallistajana

Mu identiteet puukallistajana pandi esimest korda proovile, kui Valimisliit Vabakund arutas 2015-2016 sisemiselt Keskpargi hoonestamise plaane ja pidin läbi töötama 1999. aastal Irja Alakivi juhtimisel koostatud Tartu säästliku arengu kava Agenda 21 järeldused ja linna astutud sammud, mis olid risti vastupidised: rohevõrgustiku säilitamise asemel oli linn seda järjepidevalt lõhkunud ning jätnud sihipäraselt koostamata rohealade teemaplaneeringu.

Kui pargihävitusplaanid 2019-2021 üldplaneeringuga seoses uuesti päevakorda tõusid, siis vaatasin läbi ka saadavaloleva keskkonnastatistika, mis andis kinnituse, et poliitilised deklaratsioonid pole jäänud sõnade tasemele. Kevadel 2021 tulin avaliku puukallistajana kapist välja ka Tartu Postimehe veergudel, kus osutasin, et ärihuvide eelistamine ja fakte eiravad legendid Tartu suurest rohelusest on viinud linnalooduse kriitilisse seisu nii võrdluses suuremate Eesti linnade kui üldse regiooni linnadega:

• https://keskpark.infoaed.ee/eludega-ei-m3ngita/
• https://gafgaf.infoaed.ee/posts/lubadus-2021/
• https://keskpark.infoaed.ee/tolmune-betoonlinn/
• https://gafgaf.infoaed.ee/posts/ylikooli-taasmetsastamine/

Lootsin küll oletatava puukallistajate erakonna pääsemist volikokku, et seal leiaks need küsimused põhjalikku käsitlemist, kuid seda ei juhtunud. Selle tegemata töö tõttu võib linnavolinike suust siiani kuulda muinaslugusid Tartust kui metslinnast – põldude keskele rajatud Tartus pole neil lugudel faktilist alust olnud juba vähemalt viimased paar-kolm sajandit!

Tartu hakaku loodust taastama

Olukorda on aga mõnevõrra muutnud 2024. aastal vastu võetud Euroopa Liidu looduse taastamise määrus, mille tõttu oli keskkonnaagentuur sunnitud otsa vaatama Tartu linnalooduse kallal tehtud hävitustööle riiklikul tasemel. Kohalike poliitikute levitatud linnalegendidest ei jää Euroopa statistika taustal suurt midagi järele, sest Tartu on selle järgi Eesti linnade hulgas absoluutses halvemikus².

Laulusõnadest tuntud kauneim linn on loodusalade poolest Eesti linnadest vaeseim, sest need moodustavad linnast vaid 48 protsenti – järgnevad Jõhvi ja Narva 50 ja 51 protsendiga, suurlinnas Tallinnas on rohealasid 53 protsenti.

Puude kaitsvat varju kui tegelikku loodushüve mõõtev puuvõrade liituse näitaja on aga Tartus vaid 7 protsenti, mis on linnade hulgas parem ainult Valga 5 protsendist. Just seesama võrastike liituse näitaja asetab Tartu allapoole Euroopa Liidu määruse nõutud 10 protsendist miinimumi. Sellest tulenevalt peab Tartu hakkama elamisväärse keskkonna tagamiseks juba lähiaastatel linnaloodust taastama.

Pikemat arutelu sellest statistikast ning võimalikest järelmitest võib lugeda ülemöödunud nädala Õhtulehest³, aga praegu tahaksin veel vaadata tagasi oma puukallistaja karjäärile.

Keskpargi hävitustöö järelmid

Erinevalt tavapäraselt maalitavast pildist pole see sugugi täidetud lillede ja liblikate järele õhkamisega, vaid pigem Farištamo kirjelduse kohaselt on “lootusetusega vahelduv optimism asendunud rahuliku veendumusega, et tehakse õiget asja, ning tagasilöögid enam ei heiduta”.

Siinkohal minu lugupidamine Malle Pärnale, kes aprilli linnavolikogu istungil ilma allahindluseta dokumenteeris Keskpargi kallal toime pandud hävitustöö esimese sammu. Nõustun EKRE volinikuga ka hinnangus, et hävitustöö eest kaasvastutavad kõik, kes on selle poolt hääletanud – omalt poolt lisaksin veel eri valdkondade spetsialistid, kes on hävitustööd oma hinnangutes või aruannetes pseudoteadusega kaunistanud ja sellele niimoodi kaasa aidanud.

Kuidas täpselt roheroima toimepanijatega⁴ samas linnas edasi elada, seda ei tea minagi, aga “rahuliku veendumusega” puukallistajana arvan, et linnarahvas peaks nüüd põhjustatud kahjud kokku arvama ja need vastutajate käest välja nõudma. Alustada võiks sellestsamast Keskpargist, kus tuleb kaotatud loodushüve korvamiseks ja Euroopa Liidu nõuete täitmiseks loodust taastada vähemalt 1868 haljastusühiku ulatuses, millele vastaks 234 tavapärast 8 sentimeetrise tüveläbimõõduga istikut⁵.

Korvamine läbi asendusistutuse

Detailplaneering nõuab nende 234 puu istutamist planeeringualale või mujale Kesklinna piirkonda. On selge, et niisugust hulka istikuid linnakeskus lihtsasti ei mahuta, mistõttu on vältimatu asendada mahavõetud puud mitte väikeste istikute, vaid suuremate puudega. Tallinna kogemus on, et suudetakse istutada 20-25 sentimeetrise läbimõõduga puid, mille tükihind on keskmiselt 5000 eurot⁶ – see teeks võimalikuks asenduseks 75-93 puud hinnaga kokku 375 kuni 465 tuhat eurot.

Praegu on sellest asendusest tehtud üksnes murdosa 25 väikese istiku ehk 4830 euro ulatuses⁷ – aga Euroopa Liidu nõuetest pole pääsu!

Kui linn tõepoolest soovib võtta Keskpargist ja selle ümbert maha ka ülejäänud hävitamiseele määratud umbes 80 puud, siis nende asendamise hind tuleks samasuguse arvutuse kohaselt umbes 2,5 miljonit eurot. Lisaks tuleks neile leida detailplaneeringust lähtuvalt koht “planeeringualal või mujal kesklinna piirkonnas”. Kui see pole võimalik või uut linnametsade loomine on unustatud kultuurikeskuse eelarvesse plaanimata, siis tuleks need kahjud välja nõuda nendelt, kes on eelarve nii puudulikult koostanud.

Aga äkki tuleks ikkagi odavam 14 pärna ja hobukastan asendada samaväärsete puudega sealsamas, kust nad pesitsusrahu eelõhtul 14. aprillil salakavalalt ja “mootorsae vastikult kiunudes” maha võeti?

Vastavalt linna kliimakavale “tuleb iga üksikut puud Tartus väärtustada” ja minu kohustus puukallistajana on tagada, et iga puu hind sendi täpsusega kokku arvutatakse ja vastutajatelt välja nõutakse – sest kaabakatega tuleb rääkida nende endi keeles.

Selliseks puukallistajaks olen kasvanud.