Kas on võimalik demokraatia, kus pole tagatud privaatsus?

Põhiseadus loetleb hulga olulisi ja ajatuid põhimõtteid alates usu- ja südametunnistuse vabadusest, eraelu puutumatusest, sõnumite ja valimistel antava hääle salajasusest kuni väljendusvabaduse, kogunemisvabaduse ja ettevõtlusvabaduseni.

Kes väidavad, et ausal inimesel pole midagi varjata, ja peavad isiklikku privaatsust pehmeks või ebaoluliseks väärtuseks, need jätavad tähelepanuta, et kõrgemad ühiskondlikud ja demokraatlikud väärtused või vabadused töötavad praktikas ainult niivõrd, kui on autonoomseid indiviide, kes neid vabadusi teostada suudavad.

See tähendab, et jälgimisühiskonnas võib meil olla formaalselt küll hiigelsuur sõna- ja ettevõtlusvabadus, aga kui need sõnad ja ettevõtmised sünnivad riikliku või privatiseeritud salasilma valvsa pilgu all, siis pole need vabad, loovad ega taga demokraatliku ühiskonna ideede ja äriliste ettevõtmiste konkurentsi.

Jälgimisühiskonnas viivad formaalselt vabad kodanikud ellu peamiselt võimude poolt soositud ettevõtmisi ja avaldavad võimude poolt soositud mõtteid.

Liikumine sellise näiliselt vaba, kuid tegelikkuses kontrollitud ühiskonna ja globaalse kodanikkonna poole algas juba dekaade tagasi, kuid viimastel aastatel on hakatud liikuma sinnapoole üha jõudsamate ning pikemate sammudega.

Mida rohkem anname ära oma privaatsust, individuaalset otsustusvõimet, sõltumatust teenusepakkujatest ja nende sageli monopoolsetest tehnoloogiatest, seda vähem jääb meile mänguruumi eneseteostuseks – ja sageli kipume oma vabadustest loobuma lausa vabatahtlikult, nt kasutades mõnda näiliselt tasuta teenust, millest me kasutusharjumuse tekkides enam lahti ei saa!

Iseäranis ärimaalim, aga ka riiklik ja riikideülene elu- ja asjade korraldus liigub üpris paratamatult üha suurema sellise vahendatuse poole, kus üksikisik satub tehnoloogiast järjest tugevamasse sõltuvusse.

Tark inimene aga ei pane kõiki mune ühte korvi ja säilitab võimaluse ise end juhtida ja teha ise oma otsuseid. See pole ainult enesedistsipliini küsimus, vaid ka teadlikkuse küsimus tehnoloogiatest ja teenustest, mida tarbitakse – üksikisiku otsustusvõimet pärssivatele ja privaatsust ohverdama kutsuvatele tehnoloogiatele ja teenustele on alati alternatiive.

Isegi kui jääda kasutama üha rohkem üksikisikut survestavat Facebooki, YouTube’i, WhatsApp’i jt korporatiivseid ning tugevalt riiklike või riikideüleste huvidega tembitud teenuseid, siis tasub end harjutada paralleelselt kasutama Mastodon’i, PeerTube’i, Matrix’it või teisi privaatsust tagavaid alternatiive, mis ei allu kesksele kontrollile ega sunni panema kogu panust ühele kaardile.

Seetõttu on oluline seista vastu ka individuaalse vabaduse ja enesemääramisõiguse kahimistele Euroopa Liidu ülesel privaatsuse mänguväljal, mille lipulaevaks on viimastel aastatel kujunenud sõnumirakenduste automaatkontrolli seadustamine Chat Control’i või vestluspolitsei – või ka nipsakamalt “jutumendi” sildi all.

Hoidke silmad lahti ja kel mahti, andke märku ka meie Euroopa Parlamendi saadikutele, et jälgime nende samme ja hääletusi ning teeme sellest oma järeldused!

Tegu on arhiveeritud ja toimetatud sotsmeediapostitusega, millega juhin tähelepanu individuaalse vabaduse ja enesemääramisõiguse kahimistele Euroopa Liidu ülesel privaatsuse mänguväljal, mille lipulaevaks on viimastel aastatel kujunenud sõnumirakenduste automaatkontrolli seadustamine Chat Control’i sildi all. Päisepildi autor on Vincent Diamante ja see on kasutusel CC BY-SA alusel.