Oma kandideerimise õigusliku külje selgitamist vältiv õiguskantsler ei riku oma põiklemisega mitte ainult seadust, vaid õõnestab nii õiguskantsleri kui presidendi ametite usaldusväärsust ja põhiseaduslikku korda.
Meil on 17. aprillist 2023 ametis “kehtetute sedelite valitsus” ja nagu ennustasin, hakkaski demokraatliku legitimatsiooni puudulikkus valitsusel kannul käima. Mitme lagunemise ja remondi järel on valimiste väidetavast võitjast saanud 10-15% toetusega vähemusvalitsus.
Ülle Madise keeldus möödunud nädalal selgitustaotluse tähtajaks vastamast oma kandideerimise õigusliku aluse kohta. On märgiline, et kõrge õigusametnik pole valmis avalikkusele selgitama, kuidas on tema arvates presidendiks kandideerimisel välistatud rollikonflikt ja õiguskantsleri sõltumatuse kadumine.
Kui ka Riigikohus ei suuda avalikkust veenda, kuidas ikkagi saab ametisolev õiguskantsler oma sõltumatust ohverdamata kandideerida poliitilisele ametikohale, hakkab puudulik legitimatsioon jälitama Ülle Madiset ka siis, kui ta vaatamata kandidatuuri problemaatilisusele presidendiks kinnitatakse.
Sisuliselt tähendab see, et iga selliselt kinnitatud presidendi küsitavat sammu saab hakata seostama tema vastuolulise kandideerimisega ja iga kriitik on õigustatud lõpetama oma seisukohavõttu märkusega, et ega Ülle Madise näol polegi tegu päris legitiimse presidendiga, kelle tegevust oleks mõtet võtta tõsiselt.
Kuna mul õiguskantsleri vaikimist kuskil vaidlustada pole, siis saatsin talle reedel veel teabenõude kampaaniakulude kohta, mille edastasin ka erakondade rahastamise järelevalve komisjonile. Palusin neil hinnata, kuidas on tagatud presidendivalimise kampaaniate läbipaistvus ja mis on seejuures komisjoni pädevus – on selge, et õiguskantsler ei saa olla ise oma kampaania järelevalvaja!
Eks näis, kuidas suhtub kõrge kohus ametisoleva õiguskantsleri õiguslikult kaheldavatesse afääridesse, mille kohta ERJK aseesimees Kaarel Tarand juba kuu aja eest arvas, et need võivad erakorralistel ja kriisirohketel aegadel hakata ohustama põhiseaduslikku korda:
“Vähemasti EKRE, kus on panused tehtud oma kandidaadile ja valijameeste kogule, nõuab kindlasti ja täiesti õigustatult riigikogu toimingute põhiseaduslikkuse kontrolli riigikohtus. See ei pruugi küll kaua aega võtta ja võib anda vingerdava vastuse, et kõik on siiski enam-vähem hästi. Aga presidendi valimine ei ole erakondade siseasi, meil on olemas kodanikkond, kelle südant jääb närima kahtluseuss – ning see peegeldub ka riigipiiri taha.”
Riigikohtu tarkusepäeval tehtud koolipoisiotsus loodetud õigusrahu ei too, sest ei ütle, miks õiguskantsler ja kohtunikud ei või kandideerida Riigikokku, aga võivad kandideerida Vabariigi Presidendiks. Selle peamise vastuolu selgitamise asemel tõstab kohus lahendi punktides 32-33 käed ja ütleb, et nad ei saavat sellele sisulist hinnangut anda.
Arvestades, et õiguskantsleri tegevuse piirangute vastuolu lahendamist pidas 12.08 selgitustaotlusest lähtuvalt vajalikuks ka Ülle Madise, kuid 27.08 ilmselt valimiskampaania huvides loobus vastamast, siis seda küsimust eirates jätsid lahendi koostanud Villu Kõve, Saale Laos ja Nele Siitam õiguskantsleri õiguslikku limbosse.
Piirangute tähenduse sisulise aruteluta jätnud kohus deklareerib punktis 36 tautoloogiliselt, et küsimus saab olla ainult selles, kas Ülle Madise sobib õiguskantsleriks, aga mitte selles, kas ta võib kandideerida presidendiks. Sisuliselt möönab kohus sellega, et sõltumatus võib olla õiguskantsleri valimiskampaanias kaduma läinud, aga väidab, et seda peaks eraldi tõendama.
Kas sõltumatuse kadumise tõendamiseks oleks pidanud Ülle Madisele panema 24/7 sappa nuhid või võtma ta elektroonilise jälgimise alla, seda Villu Kõve oma kolleegidega ei selgita. Igatahes on selge, et kui Ülle Madise presidendiks kinnitamine ebaõnnestub, ei pruugi tal kohtu hinnangul enam olla tagasiteed õiguskantsleri ametisse.
Lahendis ei puudutata ka küsimusi parlamentaarse presidendi rollist sõltumatu ja erapooletu riigiametnikuna ega presidendi otsevalimistest, mille põhjalikumat selgitamist pidas õiguskantsler ise vastamisel vajalikuks. Ehk siis kohus küll kinnitab, et Ülle Madise võib presidendiks kandideerida, aga jääb eriarvamusele põhjenduse osas, mida samas keeldub ise esitamast.
Mäletatavasti kirjeldas Ülle Madise minu 12.08 selgitustaotluse täpsustavas kirjavahetuses probleemi nii:
“Õiguskantsler ei tohi tõepoolest kandideerida Riigikogu, KOV volikogu ega Euroopa Parlamendi valimistel, ka üksikkandidaadina mitte. Seda tüüpi valimiste kampaanias võetakse seisukohti, mis välistaksid sõltumatuse nii sisuliselt kui vormiliselt. Praeguses süsteemis ei teki ei sisulist ega vormilist rollikonflikti. /—/ Jaa, ka põhjalikum selgitus on võimalik. Mul tekkib aeg see kirja panna aga alles mitme päeva pärast. Võimalik, et tuleb alustada parlamentaarse presidendi kui sõltumatu ja erapooletu riigiametniku rolli lahtikirjutamisest. Päriselt, siin ei ole mingit sisulist probleemi, ei saagi olla. Ka kohtunikke võidakse parlamentaarse presidendi ametisse valida. Otsevalimisel oleks probleem. Kuna sisulist probleemi pole, siis kohe seda süsteemselt lahti kirjutada ei saa, koormus suur.”
Kuna õiguskantsler on siin Riigikohtuga eri meelt, siis sõltumatu ja erapooletu ametnikuna oleks Ülle Madisel nüüd võimalus lähtuvalt oma südametunnistusest ja seadusest tulenevatest kõrgetest eetilisuse nõuetest teha kohtule ettepanek põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Äkki nii saaks veel olukorra päästa?
