Kassipiltidest, kübersõjast ja kõigest, mis sinna vahele mahub...
Siin toimetab omasüüline heidik imelises infoühiskonnas!
Valimised on põhiseaduse vastuvõtmise erakorralise akti kaja, mis kindla intervalliga kõlab läbi riigi eksistentsi -- ning mille korrektsuses peab saama ilma vahendajateta veenduda kõrgeima riigivõimu kandja ise.
Riigikohus ei suutnud "põhimõttelist laadi erimeelsuste" tõttu lahendada küsimust, kas ja mis alusel võib vaatlejaid eemaldada valimiskomisjoni "avalikult" koosolekult ning andis kaasuse arutada üldkogule -- ja see leiutas põhimõttelise arutelu vältimiseks oma hädalahenduse.
Kuigi nõukogude ajal toimus Eestis valimiste ulatuslik võltsimine, pole sellest õpitud ning netihääletuse eksperimendiga alustamisest 2000ndatel on demokraatliku avalikkuse võimalusi valimistulemuste korrektsuses veenduda üksnes piiratud.
Valimiskomisjoni salakoosoleku tunnistamine õigusvastaseks on samm paremuse poole, kuid Riigikohtul on veel pikk tee valimiskaebuste sisulise ja õiglase menetluseni -- eriti kui need puudutavad e‑hääletust.
Valimiskomisjoni esimees Kullerkann sundis koosolekule registreeritud jälgijaid läbima improviseeritud tuvastamisprotseduuri, milleks polnud ei head põhjendust ega ilmselt ka õiguslikku alust. Kui osalejad keeldusid, visati nad koosolekult välja.
Valimiskomisjon liigub valimiste korralduse salastamise teed, kuid isegi Riigikohus pole valmis nende viimase aja pööraseid samme kaasa tegema. Kas pinged on põhjustanud kasvav surve hinnata e‑hääletuse vastavust põhiseadusele või on asi lihtsalt inimestes?
Audiitor isegi mitte ei saanud teha "pistelisi kontrolle", millest on RVT juht Koitmäe rääkinud alates veebruarist 2025, mil alustati riiklikku meediakampaaniat probleemi avalikkusele tutvustanud Ago Samosoni vastu.
Neljapäevasel valimiskomisjoni koosolekul sai taas teemaks auditeerimine ning vaatlejate ja komisjoniliikmete ühise pingutuse tulemusena lükati tagasi m‑hääletuse kasutamine tulevatel KOV valimistel.
Valimisteenistus lekitas demokraatliku ühiskonna jaoks "erilise kaaluga" menetluse raames riskikäsitlusplaani, mille kolmandate osapoolte kätte sattumine ohustavat e‑hääletust. Mis nüüd saab?
Riigikogu tähelepanu julgeolekuohtudele on tervitatav, kuid valimistega seotud ohtudest paistavad olevat jäänud kahe silma vahele e‑hääletusega seotud riskid.
Kõrgele kohtule üldse ei meeldi e‑hääletuse küsimusi arutada, aga põhiseaduslikkuse järelevalve on Riigikohtu töö ja dekaadide taguste kiirotsuste ülevaatamata jätmine küünib juba kuritegeliku hooletuse tasemeni.
Valimisseadustes kasutatakse kümneid kordi sõnade "avalik" ja "vaadeldav" eri vorme, kuid need on õiguslikult sisustamata, sest Riigikohus ja õiguskantsler pole julgenud arutada, mida "avalikkus" e-hääletuse puhul tähendab.
Mõnevõrra paradoksaalselt võib ütelda, et valimised ei tohigi olla turvalised -- aga kui on põhiseadusliku turvagarantiina tagatud valimiste "otsesus", ei vajagi valimised lisaks mingit täiendavat "turvalisust".
Juba mõnda aega on otse ilmavõrgust käima lastav legendaarse kooliarvuti JUKU emulaator, millega teleportida end 90ndate alguse raaliklassi ja saada osa arvutimaailma kogemusest, mis avanes kooliõpilastele aastad enne Internetti ja pool tosinat aastat enne Tiigrihüpet.
E-hääletuse protseduurid toimusid tavapärases eklektilises vormis, seekord põhjustasid furoori kaks kahtetut sedelit ja see, et osa protseduure toimus vana, aga osa uue seaduse alusel.
Iga e-hääletuse ründaja unelm on saada enda kätte süsteemi võtmed ja istutada pahavara häältelugemise arvutisse -- just need võtmed ja see arvuti olid 2023. aasta Riigikogu valimistel turvamata.
Võimuerakonnad tahaksid jätkuvalt viia valimisi läbi konkureerivate erakondade ja sõltumatute vaatlejate sisulise kontrollita valimiste korraldaja sammude üle, kuid on end selle sooviga nurka mänginud.
Kas usaldaksime valimisi, kui protseduuride ja tulemuste korrektsuses veendumine käiks jaoskonnahoone ja selle akende välispidise vaatluse teel? E‑hääletuse vaatlemine sellega sisuliselt piirdubki.
Kuni pole tõendatud vastupidist, tuleb pidada e-hääletust demokraatlike valimiste nõudeid eiravaks — põhiseaduslikkuse hindamist on lükatud edasi juba 20 aastat.
Kuigi juba aastaid on lubatud digitaalse valimiskasti läbivat kontrollitavust, oleme OSCE/ODIHR valimisekspertide hinnangul mänginud rätsepakrüptoga selle demokraatlikku eesmärki mõistmata.
Mitte ainult seeõttu, et osapooled on end nurka mänginud, vaid ka sisulistel põhjustel võiks abielu määratluse otsustada referendumil.
Mõtlesin end korraks Riigikogu liikmeks ja panin kirja oma küsimused e-hääletuse teemal Riigikohtu auväärt esimehele. Mida tahaksid Villu Kõvelt küsida sina?
Riigikohus ei pidanud vajalikuks nõuda vigaste e-häälte ülelugemist korrigeeritud tarkvaraga. Selle tulemusel on meil ametis valitsus, mille mandaat põhineb 312 181 kehtetul e-häälel.
Võib spekuleerida, mis riigiõiguslikust põhimõttest lähtuvalt jätab Riigikohus arutamata kaebused, mille lahendamisest sõltub valitsuse legitiimsus. Seni pole vaikimine meid igatahes e-hääletuse probleemide lahendamisele lähemale aidanud.