Kassipiltidest, kübersõjast ja kõigest, mis sinna vahele mahub...
Siin toimetab omasüüline heidik imelises infoühiskonnas!
Juba mõnda aega on otse ilmavõrgust käima lastav legendaarse kooliarvuti JUKU emulaator, millega teleportida end 90ndate alguse raaliklassi ja saada osa arvutimaailma kogemusest, mis avanes kooliõpilastele aastad enne Internetti ja pool tosinat aastat enne Tiigrihüpet.
E-hääletuse protseduurid toimusid tavapärases eklektilises vormis, seekord põhjustasid furoori kaks kahtetut sedelit ja see, et osa protseduure toimus vana, aga osa uue seaduse alusel.
Iga e-hääletuse ründaja unelm on saada enda kätte süsteemi võtmed ja istutada pahavara häältelugemise arvutisse -- just need võtmed ja see arvuti olid 2023. aasta Riigikogu valimistel turvamata.
Võimuerakonnad tahaksid jätkuvalt viia valimisi läbi konkureerivate erakondade ja sõltumatute vaatlejate sisulise kontrollita valimiste korraldaja sammude üle, kuid on end selle sooviga nurka mänginud.
Kas usaldaksime valimisi, kui protseduuride ja tulemuste korrektsuses veendumine käiks jaoskonnahoone ja selle akende välispidise vaatluse teel? E‑hääletuse vaatlemine sellega sisuliselt piirdubki.
Kuni pole tõendatud vastupidist, tuleb pidada e-hääletust demokraatlike valimiste nõudeid eiravaks — põhiseaduslikkuse hindamist on lükatud edasi juba 20 aastat.
Kuigi juba aastaid on lubatud digitaalse valimiskasti läbivat kontrollitavust, oleme OSCE/ODIHR valimisekspertide hinnangul mänginud rätsepakrüptoga selle demokraatlikku eesmärki mõistmata.
Mitte ainult seeõttu, et osapooled on end nurka mänginud, vaid ka sisulistel põhjustel võiks abielu määratluse otsustada referendumil.
Mõtlesin end korraks Riigikogu liikmeks ja panin kirja oma küsimused e-hääletuse teemal Riigikohtu auväärt esimehele. Mida tahaksid Villu Kõvelt küsida sina?
Riigikohus ei pidanud vajalikuks nõuda vigaste e-häälte ülelugemist korrigeeritud tarkvaraga. Selle tulemusel on meil ametis valitsus, mille mandaat põhineb 312 181 kehtetul e-häälel.
Võib spekuleerida, mis riigiõiguslikust põhimõttest lähtuvalt jätab Riigikohus arutamata kaebused, mille lahendamisest sõltub valitsuse legitiimsus. Seni pole vaikimine meid igatahes e-hääletuse probleemide lahendamisele lähemale aidanud.
Paljudele on jäänud mulje, et e-hääletusega seotud vaidlused on läbi, aga eile oli valimiskomisjonis arutuse all minu kaebus, millega taotlen 312 181 hääle uuesti lugemist.
Olen ka ise petnud end lootusega, et e-hääletuse küsimusele leiavad lahenduse õigusteadlased või krüptograafid iseseisvalt — ent nurjatute probleemide lahendamiseks on vaja meil kõigil piire ületada.
Valimisteenistus jätkuvalt eitab, et e-häält saab tõendada suurema kindlusega kui pabersedelit, aga kuna tõendeid pole ümber lükatud, on see lihtsalt arvamus — mis on kahjuks ka ekslik!
Kui põhiseaduse ema valetab, riigikohus uneleb ja õiguskantsler otsib vabandusi, on e-hääletuse läbisurumisel läinud midagi väga valesti ning tuleks pöörduda tagasi põhiseaduspärasuse küsimuste juurde.
Euroopa kultuuripealinn 2024 räägib suure pargi mahavõtmisest linnasüdames ajal, mil Euroopa Liit valab seadusse linnalooduse jõulist taastamist. Mis võiks küll sellega valesti minna?
Kuigi minust jäid kohaliku Mastodoni ökosüsteemi hea praktika näiteks loodetud isendile päranduseks selle suhtlusreeglid, siis suutlikkuses neid jõustada peab Est.social end alles tõestama.
Kultuurikeskuse asukoha küsimus on kahtlemata üks viimase aja kõige olulisemaid, sümboolsemaid ja linnarahvast tugevamalt polariseerivamaid küsimusi Tartus ning selle läbisurumise õiguspärasuse arutelud kindlasti ei ole koht, kus tiitlitega kohtunikud võiks igavuse peletamiseks suleteravust proovida.
Ideaalis peaksime tähistama teise maailmasõja lõppu ja Eesti Vabariigi iseseisvuse taastamist alati koos, sest need moodustavad meie jaoks tervikliku loo — tuleviku nimel võiksime end harjutada seda ka tegema, aga õppima jutustama ka seda terviklikku lugu.
Ükski kood ega inimene pole täiuslik ja tagasivaatavalt võib ütelda, et Stallman pole erand. Õnneks on vaba tarkvara liikumise sisu see, et lähtekood on kõigile avatud ja saab teha parandusi. Kas oleme valmis lubama Stallmanil parandada oma bugid ja säilitada sellega liikumise ajaloolise auesimehe koha?
Kui ka teadlased peavad eri valdkondades oma baaseeldusi ümber vaatama, siis oleme tegelikult kõik alles teel teadmiste poole. Kuidas jõuda ühiselt tunnetatud teadmiseni digisfääris?
Tulevik kahtlemata on roheline. Otsustasin teha pikaajalise investeeringu ja toetada omaenda tagasihoidliku kandidatuuriga uue põlvkonna kliima- ja linnaaktiviste nende teel suurde poliitikasse.
Kuidas sobib e-riigi kuvandiga olukord, kus iga netikasutaja on seaduse silmis võrdsustatud kahtlusalusega raskes kuriteos? Nuhkimise laiendamise asemel võiks elektroonilise side seadus telefonikeskjaamade ajastust pärinevast seansiandmete kogumise korrast täielikult loobuda, sest sihitud andmepäringute abil saavutavad julgeolekuasutused sama tulemuse põhiõigusi rikkumata.
Suurim probleem pole minu arvates mitte tagasiside süsteemi poolik anonüümsus, vaid see, et Tartu Ülikool silma pilgutamata valetas tudengitele anonüümsuse kohta ja et see ei tulnud välja mitte kursuste tagasisidesüsteemi arenduse, juurutamise ja uuendamise varasemate arutelude käigus, vaid alles konkreetset isikut puudutava skandaaliga.