Millised on Quentin Tarantino viimase filmi vaimliseks omastamiseks tarvilikud või tarvitatavad mõttemustrid? Tuleb nentida, et kirev ja lennukas linateos, mil ka asjakohaselt kõlisev pealkiri — "Kill Bill" —, ei lase end kuigi kergelt ära tõlgitseda. Olen märganud filmi kohta kirjutatud arvustuste puhul iseäralikku kõhklust.
Andmete puhul on üks tähtsamaid asju, et nad oleks pärast sisestamist ka leitavad — olgu siis failinime, kataloogi, spetsiaalse identifitseerimiskoodi või muu võrdväärse informatsiooni abil. Igatahes on selge, et andmed peavad olema arukaks tarvitamiseks mõnel viisil struktureeritud. See on lihtne isikliku telefoniraamatu puhul, ka riikliku autoregistri puhul, kuid mida varieeruvamaks muutuvad kirjed andmebaasis, seda raskemaks läheb vastava andmekogu otstarbekas liigendamine. Hajusa andmebaasina käsitletav Internet oma kasvava kodulehtede arsenaliga paneb inimese võime asju enda korra järgi sättida karmilt proovile.
Algajate arvutikasutajate seas võib tihti kohata müüti viirusest kui millestki mõistuslikult põhjendamatust, mingist apokalüptilisest fluidumist, mis ei allu füüsika ega loogika seadustele. Sellisest suhtumisest on nakatunud paljud erialaspetsidki, kuigi nad seda endale ise mitte mingi hinna eest tunnistada ei taha. Õnneks teab siiski iga programmist, kes arvuti madalama taseme hingeeluga veidikenegi tuttav, et viirus on täiesti harilik programmijupp, mis erinevalt tavalisest programmist kirjutatud nii, et ta end ise levitaks.