Kaugosalesin möödunud nädalavahetusel Piraadiparteide Internatsionaali aastakoosolekul, kus oli arutuse all organisatsiooni tulevik ja hääletusel hulk võrdlemisi ebaolulisi põhikirjamuudatusi. Ebaolulised on need eriti seetõttu, kuna organisatsiooni tulevik on juba selle algusest peale, aga iseäranis viimase kahe aasta jooksul olnud tuliste vaidluste objektiks.
Kuigi kodu- ja välismaised eksperdid on teinud valimiskomisjonile korduvalt ettepanekuid parandada e-hääletuse süsteemi krüptograafia vahenditega, on neid järjekindlalt eiratud. Kui ei leidu poliitilist valmisolekut viia järgneva kahe valimistevaba aasta jooksul e-hääletus vastavusse tänapäevaste demokraatlike valimiste standarditega, siis võib ajaloos kõige esimese üleriigilise e-hääletuse läbiviija tiitel jäädagi meie e-riigi ainsaks saavutuseks.
Isegi kui pettust pole olnud ja kahtlejad eksivad, on valimised selline ühiskondlik baaskokkulepe, mis peaks ideaalis põhinema osapoolte vabal tahtel. Kui nad selle kokkuleppe õiglusse ei usu ja pettust kahtlustavad, pole õieti vahet, kas see on teoorias õiglane või mitte, sest ilma seda usaldamata ei tunne nad lihtsalt motivatsiooni selles osaleda. Veelgi jõulisemad katsed osapooli kokkuleppesse sundida tõukavad ainult sellest eemale.
Enamik valijatest ei adu ilmselt üldse, kuidas e-hääletamine tehniliselt korraldatud on, suurem jagu 176 491 valijast on lihtsalt valijarakenduse usaldavad kliendid. Kuna valijarakendus e-sedeli rikkumist ei võimalda, siis on selline tegevus pigem väheste nutikamate privileeg. Miks ma 2015. aasta Riigikogu valimistel seda privileegi kasutada otsustasin? Kohe seletan.
Millised on küborgite ja muude tehnoloogilise maailma õnnelike mutantide väärtused ja kuidas need ellu rakenduvad? Kuidas kaitstakse digitaalseid oaase, milles neist väärtustest lähtuvalt elada saab? Kas aktivistid suudavad lõpetada kübersõjad, võita küberruumi tagasi selle põlisasukatele ning kehtestada selles oma väärtustest lähtuva korra ja üleüldise küberrahu?
Bitcoin on laineid lööv krüptoraha tehnoloogia, mille suhtes ametivõimud peamiselt skepsist väljendavad, milles entusiastid näevad rahanduse tulevikku, aga külmaks jätab see vaevalt kedagi. Silver andis lõpuks Pietilält kampaania toetuseks saadud Bitcoini talle tagasi, sest ei osanud seda deklareerida, ka on nüüdseks maha põlenud Malla mõis, aga Bitcoin muudkui tõuseb.
Autorite ühinguga liitumine või levitajatelt avansi võtmine on esimesi samme tegeva autori jaoks pigem õnnemäng, sest sellest võidavad üksnes vähesed, loomevabaduse kaotamist kahetsevad aga paljud. Infoühiskonna areng võimaldab autoril teha eetilisi valikuid, mis arvestavad uut tüüpi loomekogukondadega, kus piirid loojate ja publiku vahel on hägustunud.
Kaasava eelarve juurutamine sai alguse 1989. aastal Brasiilias Porto Alegre linnas. Seal oli see osa reformidest, mille eesmärk oli vähendada linnaelanike elustandardite äärmuslikku ebavõrdsust. Tänapäeval kasutab kaasavat eelarvet umbkaudu 1200 omavalitsust New Yorgist Berliinini, kõigi nende läbivaks jooneks on eelarveprotsessi kui terviku tutvustamine ja kodanikele mõistetavaks tegemine. Kaasava eelarve käivitamine hõlmab kogukonna- ja linnaosapõhiste arutelude korraldamist, mille käigus kõrvutatakse linnaeelarve võimalikke prioriteete ja lõplik otsus nende kohta tehakse hääletades.
Infoühiskonna päralejõudmine võtab hämmastavalt palju aega. Kuigi peaegu kõik teavad, kuidas pääseda Internetti, ja oskavad tähendusrikkal ilmel hääldada lühendeid ACTA, SOPA, PIPA, NSA ja PRISM, ei tähenda see sugugi, et ühiskonnas valitseks arusaamine sellest, mis tegelikult infosfääriga toimub.
Kui ma sidusin end Piraadipartei nimelise algatusega, siis küsisid mult paljud sõbrad ja tuttavad, kas ma olen nüüd otsustanud “poliitikasse minna”. Esiotsa ei osanud ma selle peale midagi vastata, sest ma ei pidanud oma tegevust kuidagi teistsuguseks sellest, mida ma kogu aeg olin teinud. Küsimus on aga muutunud veelgi aktuaalsemaks nüüd, kus ma olen rohkem kui aasta jagu “poliitikas olnud” ja kavatsen koguni kandideerida Tartu linnavolikokku kogukonnaaktivistide valimisliidus nimega Vabakund. Mistõttu tundub, et ma võlgnen inimkonnale selgituse.
Snowdeni paljastused kinnitasid meile dokumentaalselt seda, mida me oleme kogu aeg peljanud. Nimelt, et suurriigid jälgivad nn vaba Internetti väga laiaulatuslikult ega põrku seejuures tagasi ka kõige põhilisemate inimõiguste rikkumiste ees. See on oluline info ja Snowden on pesueht vilepuhuja.
Kopimi ja inimväärikus. Avatus ja läbipaistvus. Hajutatus ja usaldusväärsus... Piraatide väärtused pole naljapärast esitatud generatiivsete paaridena. Need ei tohi olla lõplikud, need peavad olema rikkalikud ja ülevoolavad. Need on mõeldud loovate varasalvedena, et luua juurde uusi väärtusi ning lõpuks iseennast tühistada. Samamoodi nagu läheb kunagi kõigi väärtustega, mis alguses läbi pingutuste omaks võetakse ning lõpuks iseenesestmõistetavaks saavad.
Lessigi seadus, mis väidab, et koodil on alati õigus, on leidnud aastate jooksul üha kinnitust. Ei ole suudetud teha lõppu piraatlusele netis ega suruda maha võrgu kaudu organiseeritud proteste, sest lindpriidest häkkerid tulevad iga allutamiskatse järel välja uue koodiga, millest saab seadus järgmisele ajajärgule.
Kas olete näinud sotsiaalmeedias meeme, mis kujutavad laisklevat Sipsikut, kes tahab meilt teada, et mida me vahime ja kas me autorile juba pappi oleme köhinud? Või naksitralle bordelli ees iharates poosides, hinnasildid külge riputatud? Või üle keha tätoveeringutega kaetud punkbuda välimusega Puhhi, kes palub lõbustatult autori käest vabandust? Kuigi rahvasuus kipuvad asjad sageli üle võimenduma, kehtib siiski ka vastassuunaline tõdemus: "Kus suitsu seal tuld."
Otsedemokraatia ja esindusdemokraatia pole üldse nii ühemõttelised vastandid, nagu ollakse harjunud arvama. Esiteks pole olemas ei ideaalselt puhast otsedemokraatiat ega ka ideaalselt puhast esindusdemokraatiat. Seega oleks selline vastandus paratamatult lihtsalt üks abstraktsioon. Teiseks pole aga otse- ja esindusdemokraatia nii ühitamatud, kui kõrvalt paista võib.
Informatsioon on võim. Aga nagu igasuguse võimuga, on ka need, kes tahavad seda endale hoida. Käputäis eraettevõtteid on kasvavas tempos digiteerimas ja meie eest lukustamas maailmas sajandite jooksul raamatute ja ajakirjade kujul avaldatud teadus- ja kultuuripärandit. Kas sooviksid lugeda artikleid teadusharude kuulsaimatest uurimistulemustest? Siis pead andma hämmastavaid summasid kirjastajatele nagu Reed Elsevier.
Sel nädalal toimus Tartus Eesti esimene krüptopidu. Mul oli au olla üks korraldajatest. Kuna olen veendunud, et krüptopidusid on vaja korraldada veel ja veel ja veel ja veel jne, siis selgitan natuke, kust ja miks see "krüptopidu" üldse võetud on ja mis on selle mõte. Loodan, et see aitab natuke kaasa tulevastele krüptopidudele.
Täna hommikul küsitakse minult mitmekümnes intervjuus ühte ja sedasama. Tegelikult küll juba kuid. On mõned küsimused, mis ikka ja jälle esile kerkivad ning millele vastamisega nii avalikkus kui ka me ise suurte raskustega toime tuleme. Seepärast seon ma oma vastused siinkohal sellega, mis ilmselt enim huvi pakub ning kõige enam eksiarvamusi tekitab.
Keegi ei saa öelda, et ummistamisaktsioonid ja muud senitundmata meeleavalduse vormid tuleb ilma pikemata kõrvale jätta. Küll võib olla, et nende korraldamisel on vaja tunda seadust ja jälgida, et oleks täidetud teatud tingimused. Tulles vastu paljudele Anonymouse kriitikutele — kui ummistamisaktsioon viiakse läbi meelelahutuseks, aga mitte meelavaldusena, siis on meil probleem.
Vastupidiselt ACTA vaimule vajame digikodanike õiguste piiramise asemel hoopis kaitseabinõusid nende põhiõiguste kaitstuse tagamiseks digikeskkonnas. Digikeskkonnas tegutsevad kodanikud vajavad kaitset sideteenuste pakkujate käes olevate tsensuuri- ja jälitamisvõimaluste eest, isiklike andmete kuritarvitamise eest sisuteenuste pakkujate poolt, infovälja kujundavate monopolide eest jpm. Ilma eraelu puutumatuse, sõnumisaladuse ja infovabaduse igakülgse kaitseta digikeskkonnas sunniksime oma sünnipärased ja väljakujunenud digikodanikud digitaalsesse totalitarismi.
Keskmine arvutikasutaja ei tea reeglina midagi opsüsteemidest ega valikust nende vahel. Vahel on bravuurselt väidetud, et ei peagi teadma, kui kõik vajalik lihtsalt töötab. Tõsi, kümmekonna aasta eest see ehk oligi nii, aga vajadus teha opsüsteemide seast kaalutletud valik on muutunud ajaga järjest aktuaalsemaks.
Piraadiparteide liikumine on Eesti avalikkuses siiani kajastatud suhteliselt pealiskaudselt ja episoodiliselt. Huvipuudus on olnud mõlemapoolne. MTÜ Piraadipartei pole pidanud vajalikuks teha erilisi pingutusi avalikkuse huvi pälvimiseks ja ka meedia huvi on piirdunud rahvusvaheliste uudisteagentuuride põhjal genereeritud nupukestega piraadiparteide edust valimistel Rootsis, Saksamaal või mujal.
ACTA-debatt on praeguseks kontrolli alt väljunud ja me ei saa sinna suurt midagi parata. Ent kui riigipoolsed eksperdid ei vaevu läbi viima ACTA mõjude analüüsi, siis jääb meil üle usaldada ainult neid rahvusvaheliste digiõiguste organisatsioonide eksperte, kelle analüüsid on meile kättesaadavad. Ja need kinnitavad, et ACTA võib ohustada meie digiõigusi ja vaba Internetti.
Isiklikult olen veendunud, et filosoofia õpetamine on eriline selles suhtes, et õpetaja peab muude ainete õpetajatest rohkem oma tegevuse üle reflekteerima ja ka rohkem improviseerima. Küsiva ja arutleva ainena on tänapäevased aktiivsed õppemeetodid filosoofia jaoks lausa loodud.